"Kui vaadata tagantjärele Pekingi olümpiavideot, siis on näha, siis Alistair juba seal 19- või 20-aastasena võttis jooksudistantsi alguses ette rünnaku, pidas küll vastu ainult viis kilomeetrit ja seejärel suri sellist vaikset surma, aga oli juba näha siis, et ta tunnistab ainult täiega minekut," meenutas temaga seal koos võistelnud triatleet Marko Albert intervjuus ERR-ile.

"Ma arvan, et suuresti see keskkond, milles nad on kasvanud, on teinud neist väga tugevad, sitked poisid. Nad treenivad väga palju. Nende jaoks ei oleks kindlasti probleem liikuda edasi pikemale distantsile peale seda, kui nad on olümpiadistantsiga lõpetanud. Kui vaadata nende päevaseid treeningmahte, siis tundub, et neil lõunaune jaoks seal ruumi ei ole. Nad elavad Yorkshire'is pidevas vihmasajus, seal mägede vahel mudas krossi joosta, ujuda lisaks ja mõlemad vennakesed on suutnud ka ülikoolis käia. Nii et ei ole midagi, mida need vennad ei suuda."

Albert usub, et Brownlee'd teevad teatud piirini rajal ka koostööd. "Aga kui jääb ainult nende kahe vahele, siis ei ole seal vahet, kes on kes. Siis antakse minna. Tegelikult ma lootsingi näha pigem kahe venna vahel lõpuspurti, aga Alistair tegi lihtsalt sotid varem selgeks."