1936. aastal sündinud Aado hetkel pensionipõlve ei pea ning igapäevaseid tegemisi-toimetusi vanahärral jagub. Ta on täiskohaga ekspert Inspecta Estonia OÜ-s, heategevusorganisatsiooni LC Saue president, kahe tütre isa, mitme tütretütre vanaisa ning loomulikult aktiivselt treeniv veteransportlane. Aega vananemiseks siin lihtsalt üle ei jää.

„Mis teha, elustiil on selline,“ muheleb elurõõmus Aado ise rahulolevalt. „Tõsi, spordiarst dr Virve Vask ikka vahest manitseb mind passi vaatama, kuid annab pärast järjekordset tervisekontrolli mulle sportimiseks siiski rohelise tule. Ühes väikese lisaklausliga „ära liiga kiiresti spordi.““

Spordimees on Aado olnud terve elu. Koolipõlves tegeles ta kergejõustikuga, joostes 100 meetris välja aja 11,4, 200 meetris 23,8 ja 400 meetris 53,2 sekundit. Õnnetu jalavigastus viis Aado paraku tartaanilt eemale - ei olnud ju tollal ravivõimalused sellisel tasemel kui täna.

Edasi tulid kiiruisutamine ja jalgratas. Uiskudel oli Aadole enim kontimööda 500 meetri distants, mille ta kehvadele jääoludele vaatamata suutis läbida 50 sekundiga. Rattavõistlustega oli tänane Eesti vanim triatleet sinasõber juba 1949. aastast, mil kohalik ajaleht kirjutas Aadost kui ENSV ühest noorimast jalgratturist.

Muuseas, esimesed rattasõidud tegi Aado juba sõja-aastatel, mil tema kingsepast isal õnnestus koju toimetada üks natukene putitamist vajanud Saksa armee jalgratas. Väikese poisikesena mäletab Aado hästi ka sõda ennast. Lillekülas elades saanud nad kord venelaste pommituslennukeidki tunda, kuid õnneks jäänud nii tema ise kui kodu kildudest puutumata.

Aado elu ongi enamjaolt õnnelikult kulgenud ning ka tööga pole tal muret olnud. Lõpetanud omaaegse Tallinna Polütehnikumi suunati ta eksperdina tööle tehnilisse järelevalvesse. Eksperdi tööd on Aado nüüdseks teinud juba üle 50 aasta ning tema auditeeriva silma alt käivad läbi kütusemahutid, katlad, survepumbad ja paljud teisedki tehnikaseadmed.

Tänu tööalastele sidemetele jõudis Aado lõpuks triatlonini, tehes oma esimese triatlonistardi aastal 1987 – napid kolm aastat hiljem pärast noore spordiala Eestisse jõudmist. Aado nimel on ka eestlaste esimene triatlonimedal tiitlivõistlustelt. Aasta oli siis 1992, kui Soomes, Jurosel, osaleti poolpikal triatloni EM-il ning Aado naases sealt koju M50-59 vanuseklassi pronksmedaliga.

Eredam mälestus veteranide tiitlivõistlustelt seostub Aadole aga kahtlemata ajaloo esimese triatloni EM-iga, mis toimus kaks aastat varem Saksamaal. Eesti veteranid olid seal väljas 20-liikmelise võistkonnaga, ja mis eriti tähtis – sini-must-valge lipu all. Mis saanuks olla veel ülevam tunne?

Ka kodustelt võistlusradadelt on Aadol huvitavaid lugusid meenutada. Kord jätnud näiteks võistluse korraldajad Aado jooksuasjade koti vahetusalasse toimetamata. Et kruusateele paljajalu just jooksma söösta ei tihanud, õnnestus Aadol ühelt kohtunikult endale viimase jalanõud laenata. Need juhtusid aga tugevasti pigistama ning jooksu lõppedes olid Aado mõlemalt suurelt varbalt küüned maha tulnud.

Terve mõistus ütleb siin, et ehk võinuks ju toona katsumuse pooleli jätta. Ent Aado sõnul ei tulnud katkestamised siis kõne allagi. „Klubi „Triatleet“ üheks motoks oli - katkestada võib ainult jalaluumurru korral,“ meenutab Aado ja lisab naerdes: „Eks me too aeg natukene hullud olime.“

Heas mõttes hull on Aado paljude jaoks tänagi. Vaatamata oma kõrgele eale on tervisest pakataval veteransportlasel aastase treeningkoormusena ette näidata 2500 km rattasõitu, 100 km ujumist ning jooksukilomeetreidki nelja-viiesaja ringis. Sellise treenituse ja vormi pealt pole ime, et Aado on iga-aastaselt stardis nii Eesti kui Euroopa meistrivõistlustel. Tõsi, 2015. aasta jäi küll kahetsusväärselt vahele, kuna Aado viibis võistluste ajal kaugel Hawaiil, heategevusorganisatsiooni Lions klubide maailmakongressil.

Hooajal 2016 kavatseb Aado aga taas stardis olla. Kuniks tervist, tahtmist ja rõõmu jagub, ei näe tänane juubilar põhjust veel passi vaadata. Ja nagu juba öeldud – ega tal selleks aega õieti leidugi.