Pool sajandit tagasi, kui Jaak Lipso oli parimas sportlaseeas, lummas tema mäng USA turneel korvpalli sünnimaa poegi. Ligi kahemeetrise mehe plastilised liigutused, hea mängutaju ja sujuv tehnika jäid silma ka maailma tugevaima korvpalliliiga NBA treeneritele.

„See oli 1965. aastal, Ameerika tuuril olime seal ja ma olin siis võib-olla elu parimas vormis, sel aastal sel tuuril,” meenutas Lipso saates „Suurmeistrid”. „Mulle tehti seal mitte ainult üks ettepanek. Seattle'is tehti ettepanek, San Franciscos tehti ettepanek, Los Angeleses tehti ettepanek ja viimane ettepanek tehti Boston Celticsisse.”

Lipso meenutas, et turnee lõpul kutsuti Nõukogude Liidu koondis New Yorgis banketile, kus autasustati planeedi parimaid korvpallureid – proffidest Boston Celticsi tähte Bill Russellit ja amatööridest olümpiavõitjat Bill Bradleyt.

Kuuldus Lipsost oli jõudnud Bostoni meeskonna peatreeneri Red Auerbachi kõrvu. Auerbach läks külaliste laua juurde ja küsis, kes on Lipso. Kui Jaak püsti tõusis, nentis kuulus treener: „Mõtlesin, et olete pikem. Aga olgu, võtan teid ikkagi.”

Kohe reageeris NSV Liidu koondise peatreener Aleksander Gomelski, et sel juhul tuleb Russell vastu anda. Auerbach vastas resoluutselt, et ei kavatse oma staari loovutada, aga Lipso võtab ikkagi.

„Boston Celtics oli sel ajal NBA meister. Muidugi ma pidin ütlema, et ei taha. Kui ma öelnuks, et ei saa, siis poleks mind enam välismaale lastud,” rääkis Lipso. „Kõik vaatasid, et lollakas oled, kuidas ei taha, ei taha miljonäriks saada. Ma ei saanud öelda, ma ei saa tulla, küll ma tuleksin.”

Möödus veel ligi veerand sajandit, enne kui raudne eesriie avanes ja Nõukogude Liidu sportlased tohtisid minna USA liigadesse ja saada miljonärideks.