Nõmmelt pärit Ago Kalde jõudis võrkpalli juurde suhteliselt hilja, 16-aastaselt, kirjutab võrkpalliliit oma järelhüüdes. Juba esimesel aastal tuli sidemängija rolli täitnud Kalde Tallinna noorte meistrivõistlustel hõbemedalile ja esindas ka toonast Lenini rajooni vabariiklikel turniiridel.

Abituriendina jäi Kalde silma Tallinna Dünamot juhendanud Oleg Salundole, kes kutsus andeka noore sidemängija oma võistkonda. Juba esimesel aastal tuli Kalde Eesti meistrivõistlustel pronksile.

1969. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi (TPedI) kehalise kasvatuse teaduskonda astudes jätkas ta oma karjääri teiste hulgas koos hilisema Nõukogude Liidu meistri Peeter Sepaga juba oma kodukooli lipu all. Kalde kuulus ka Ivan Dratšovi juhitud Tallinna Kalevi meeskonna koosseisu. Kuldsest 1968. aasta Nõukogude Liidu meistritiitlist jäi ta napilt ilma.

Kalde tipphetk mängijana oli 1970. aastal, kui ta tuli Tallinna Kalevi koosseisus Nõukogude Liidu meistriliigas neljandale kohale. 1971. aastal alustas ta Ivan Dratšovi toetusel treenerikarjääri Eesti koondnaiskonna ja Tallinna Kalevi ning hiljem ka Flora juhendajana.

Seitse aastat kestnud treenerikarjäär kulmineerus 1977. aastal Nõukogude Liidu noorsoomängudel saavutatud neljanda kohaga. Treenerikarjääri lõppedes töötas Kalde pealinnas erinevatel juhtivatel kohtadel, säilitades ikka kontakti spordiga.

1977-84 oli ta Tallinna Kalevi esimees, 1984-89 Tallinna Spordihalli direktor, 1989-2000 Tallinna Linnahalli direktor ning aastast 2004 kuni pensionile jäämiseni TTÜ spordiklubi juht.