"See mäng võlus mind juba päris varajasest lapsepõlvest alates," rääkis Keres raadiointervjuus 1963. aastal. "Peale selle, kui tutvusin mänguga, siis olin kohe, kui võiks öelda, kadunud mängu rüppe."

Keresest sai rahvusvaheline suurmeister 1937. aastal ning aasta hiljem võitis ta Hollandis AVRO turniiri, kus selgitati vastast maailmameister Aleksander Alehhinile MM-matšiks.

Kerese ja Alehhini vahelist MM-matši kunagi ei toimunud. Väidetavalt takistas Nõukogude võim pärast Teist maailmasõda Keresel Alehhiniga MM-matši üle läbirääkimisi pidamast.

Keres osales hiljem veel viiel pretendentide turniiril ja lõpetas enamasti teisel kohal. Viimast korda võitles Keres MM-tiitli nimel 1963. aastal, kui pidi kandidaatide turniiril leppima taas teise kohaga.

Igavese teise sildist hoolimata püsis Keres male absoluutses tipus üle kolme kümnendi. Ta mängis 67 rahvusvahelisel turniiril, millest võitis või jagas esikohta 30 turniiril.

Keres oli kolmekordne NSV Liidu maletšempion (1947, 1950, 1951) ning viiekordne Eesti meister (1935, 1942, 1943, 1945 ja 1953), lisaks kuulus ta seitsmel korral maleolümpia võitnud ja kolmel korral Euroopa meistriks tulnud NSV Liidu meeskonda.

Eesti male suurkuju lahkus 1975. aasta 5. juunil infarkti tagajärjel. Matuserongkäiku kogunes Tallinna tänavatele jälgima 100 000 inimest.

Taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri meenutas Kerest niimoodi: "Ta oli sillaks ajal, mis ühendas sõjaeelset Eestit selle Eestiga, kus me polnud vabad, unistasime vabadusest – nii nagu tema oma suurest võidust."

Vaata Paul Kerese videot sarjast "100 spordihetke":