Paljude kestvussportlaste, peamiselt rattaspordi ja pikamaajooksjate seas populaarsel platvormil Strava saavad hobisportlased end erinevatel lõikudel proffidega võrrelda ja nii kerkis Burke novembri lõpus kuulsatel Mortirolo, Stelvio ning Alpe d'Huez'i tõusudel niinimetatud mäekuningaks ehk sõitis teiste seas üle Vincenzo Nibali ja Sepp Kussi senised rekordajad.

"Lähtepunkt ei ole sama: mitmed profid, kes neid tõuse on sõitnud, on seda teinud võistluse käigus; suurtuuri teisel nädalal, etapil, kus enne oli juba 150 km sõidetud," alustas rattur ning ala kommentaator Kristo Enn Vaga Vikerraadio spordisaates "Spordipühapäev" Burke'i saavutuste analüüsimist. "Burke sõitis ainult seda tõusu kontrollitud keskkonnas, eelnevalt puhanuna. Muidugi on ta tulemused muljetavaldavad, aga seda ei saa üks-ühele proffidega võrrelda. Vähe on seda, et proff läheb tõusul aega sõitma, treener teeb pigem ette intervalle. Endiselt ütlen, et suurepärased tulemused."

Kuidas siis Kanada mehe saavutusi perspektiivi panna? "Ta on ju tegelikult viimased kümme aastat profikarussellis madalamal tasemel natuke osaline olnud, aga ta ei ole kordagi läbi löönud. See näitab, et tal jääb võib-olla mingites kohtades puudu. Oleme näinud videoid vigurjalgpalluritest, kes oskavad kontrollitud keskkonnas väga hästi lüüa ilulööke, aga tihtipeale need mehed ja naised ei saa maailma parimateks jalgpalluriteks, sest jalgpall on väga tehniline ala. Rattasport samamoodi: see, et sul on hea võimekus, ei tähenda automaatselt, et sa oled hea jalgrattur. Sul peab olema võimekus päevast päeva võistelda, hea pingetaluvus, head tehnilised oskused," jätkas Burke.

Nooremana kodumaal amatöörtiimide eest sõitnud ning siis Euroopas ka kontinentaaltasemel õnne proovinud Burke kukkus 2022. aasta lõpus raskelt. Taastusravi eest tasumiseks kirjutas kanadalane senistele kogemustele tuginedes raamatu ning alustas hiljem samanimelist taskuhäälingut How To Become A Pro Cyclist ehk "kuidas saada profiratturiks".

"Ta on avalikult öelnud, et miks ta neid tõuse nii kiiresti sõitis, oli saada profileping kõrgeimale tasemele ning nüüd on ka vähemalt viis tiimi tema vastu huvi tundnud. Rattasport, nagu iga teinegi tippsport, on sponsoritele üles ehitatud ja ta on nii palju tähelepanu saanud - see on ka sponsoritele hea ning on üsna tõenäoline, et ta saab endale järgmiseks aastaks mingisuguse profilepingu," arvas Vaga.

Vaga võrdles Burke'i tähelendu austraallase Jay Vine'i omaga, kes võitis koroonapandeemia ajal kodustes tingimustes toimunud Zwift Academy programmi ning sai tasuks World Touri taseme profilepingu Alpecin-Fenixiga. "Kohe esimesel paaril hooajal tuli välja, et ta tegi palju taktikalisi vigu ning tal tuli ette palju enda vea tõttu tehtud kukkumisi. Laskumistel kaotas ta palju aega võrreldes ratturitega, kes olid karussellis olnud 10-15 aastat. Nüüdseks on ta neli aastat proff olnud, saab paremini hakkama ja nüüd on Tadej Pogacari üheks põhiliseks abimeheks," mõtiskles Vaga.

"Kindlasti peab sellesse suhtuma teatud kriitilisusega," sõnas Vikerraadiole endine tipprattur ja praegu Israel – Premier Tech tiimi spordidirektorina tegutsev Rene Mandri. "Proffide ajad sõidetakse võistluste käigus, lisaks ilmastikutingimused jne. Kohe tormi sellise mehe peale tiimide poolt ei joosta, aga kindlasti vaatavad mõned talle natuke tõsisemalt otsa. Selge see, et seal on palju küsimusi. Kõik tiimid üritavad leida meest X-faktoriga, aga päris mees metsast ta pole, uut [Primož] Roglicit vast ei leitud."