Maalinn tuli medalile Leedus peetud jõuproovil. "Väga rasked tingimused olid. Palju lund oli, aga kuna see oli hetkel ainuke sõidetav jää lähipiirkonnas, siis sinna me läksime," lausus ta. "Kuna see oli väike järv, poolteist korda poolteist kilomeetrit, siis ka tuuleolud olid keerulised. Minust natuke kergematel konkurentidel oli eelis. Sinna see [esikoht] seekord jäi."

Kui Ice-Optimist klassi purjekas liigub umbes 60 km/h, siis DN-Junior on kiirem. "Tavaliselt on sõidukiirus 70-90 kilomeetrit tunnis. Sellest üle läheb ebamugavaks," lausus Maalinn. "Käsi-GPS-iga on mõõdetud ka 120-130 km/h. Mina ei ole nii sõitnud, aga olen kuulnud. Ma arvan, et minu tippkiirus on olnud 115."

"DN on Põhja-Ameerikast tulnud. Seal tehti konkurss, millega jääpurjekas välja arendati. Peamisteks [harrastusriikideks] on Kanada ja USA ja siis Euroopas algab lõunast Ungari, Tšehhi, Poola, Saksamaa, Eesti, Läti, Leedu, Soome ja Rootsi. Nendes riikides on meil sõitjaid."

Poolma sõnul liigub ta umbes 60 kilomeetrit tunnis. "Saab ka kiiremini, aga see on enam-vähem kiire," ütles ta ja kirjeldas võistlusprotsessi: "Jooksed kelgule hoo sisse, hüppad kelku ja pead sõitma üles märki. Siis tuled alla, on kaks ringi ja ongi finiš."

Ilm on jääpurjetamise hooaega soosinud. "Eestis on see aasta olnud väga hea," lausus Maalinn. "Alates jaanuari esimesest nädalavahetusest oleme saanud sõita. Iga nädalavahetus on Eesti jääpurjetamise liit korraldanud võistlusi ja pigem on väga hea ettevalmistus."

Poolma täiendas: "Nädalavahetusel sõidame sinna, kus on jääd ja purjetame seal. Antakse umbes üks-kaks päeva varem teada."

Kas võib ka läbi jää kukkuda? "Väga harva käime paarikesi trenni tegemas," vastas Maalinn. "Võistlustel kontrollitakse plats alati üle. Viimastest aastatest ma ei mäleta, et keegi oleks läbi kukkunud. Aga eks ikka on ette tulnud."