Laagri korraldaja Lauri Mengel kutsus külla Horvaatia pealinna karateklubi Hercegovina-Zagrebi esindajad. Kääriku võitluskunstide saal oli sportlasi täis ja paistis, et välismaa spetsialistide näpunäiteid kuulati huviga. Mengel ja Hercegovina-Zagreb klubi treener Stjepan Besenic tunnevad teineteist umbes viis-kuus aastat. Besenic rääkis karatest ja Horvaatiast ka Vikerraadiole.

"Karate kuulub Horvaatias kümne edukama spordiala hulka. Meil on maailma- ja Euroopa meister. Viimased Euroopa meistrid tulevad just meie klubist. Viimasel MM-il Türgis saavutasime tiitli naiskadettide arvestuses. Arvan, et karate positsioon Horvaatias on väga hea.

Igal riigil on erinev karate-tehnika ja karate-kultuur. Ka erinev ettevalmistus ja kõik muu. Horvaatia karate on ehk mitmekülgsem kui Eesti oma. Meil on palju erinevaid käe- ja jalalöögitehnikaid. Eestil neid nii palju ehk pole," märkis Besenic.

Karateklubi Falco treener Lauri Mengel oli väga rahul, et kauged külalised Käärikule tulid. Paljukordse Eesti meistri ja kahekordse Eesti aasta parima karateka Mengeli sõnul on Horvaatia karatetreeneritelt palju õppida.

"Meil kindlasti oli horvaatidelt midagi õppida. Näiteks eelmisel aastal tulid nad meeskondlikult täiskasvanute Euroopa meistriks. See pole lihtne asi, mida teha, sest sul peab olema terve meeskonna jagu häid mehi. Tiitlivõidu võtnud meeskonnast kolm olid Hercegovina-Zagrebist klubist ja peatreener samuti. Horvaatial on igas vanuseklassis maailma- ja Euroopa meistreid. On ilmselge, miks tahtsime nende abiga oma teadmisi süvendada," selgitas Mengel.

"Minu huvi oli suur ka seetõttu, et ma tean kui hästi nad ülekehalist ettevalmistust teevad, kui hästi nad treeninguid planeerivad ning kuidas nad üritavad vigastusi ennetada. Eestis oleme nendes asjades pigem vaeslapse rollis. Karated me mõistame ja võidame ka medaleid, aga vigastuste ennetamine ja ülekehaline ettevalmistus on pigem sellised asjad, mis on Eesti karates natukene ebaprofessionaalsel tasemel," lisas Mengel.

Mengel on viimastel aastatel täheldanud muret tekitavat tendentsi. "Meil läheb vaatamata koroona-aastatele hästi. Trennis käivate laste arv on enam-vähem sama. Natukene on vähenenud, aga mulle tundub, et Eesti spordis on praegu käes hetk, kus üha vähem lapsi läheb trenni. Selle üle ei kurda ainult karate, vaid ka suured alad nagu jalgpall. Midagi on juhtunud. Üldjoontes läheb ikkagi hästi, sest tuleb peale ka noori, kellel on ambitsiooni ja tahet, et tiitlivõistlustele jõuda."