Olümpiablogi: kolme sorti naeru ja hüvasti üksildane

Taksosõit toimub ka Tokyos kaitsva kileseina taga.
Taksosõit toimub ka Tokyos kaitsva kileseina taga. Autor/allikas: Kristjan Svirgsden/ERR

"Kui sul on mobiiltelefon, saab kõik jutud räägitud," ütles taksojuht meile Google Translate'i tõlkeäppi kasutades. Ja tal on tuline õigus, see mobiilirakendus on meid siin päris palju aidanud, kirjutab Maarja Värv olümpiablogis.

Olümpiamängudel tuleb alati suur osa enda ajast veeta mingisuguses transpordivahendis, kuna spordialasid on palju ja võistluspaigad asuvad üksteisest üsna kaugel. Tokyo olümpial taheti peamiselt rõhuda ühistranspordile, kuid koroonaviiruse tõttu olid korraldajad sunnitud plaane muutma. Et meediale pisut paindlikkust pakkuda, sai iga ajakirjanik endale 140 000 jeeni (üle tuhande euro!) väärtuses taksovautšereid. Taksosõidud on osutunud suurepäraseks viisik kohalikega tutvuda ja keeleõpet harrastada.

Senine kõige toredam sõit oli tagasitulek Peeter Oleski viimaselt võistluselt. Laskmise võistluspaik, Jaapani kaitseväe territooriumil paiknev Asaka lasketiir asub meie hotellist 19 km kaugusel, taksoga kulub selle vahemaa läbimiseks umbes 35 minutit. Ametliku meediabussiga oleks see sõit enam kui tund aega pikem.

Takso tellimise juhendis on kirjas, et sõidu ajal tuleb kindlasti kanda maski ja tuleks hoiduda jutustamisest. Meid lasketiirust koju toonud taksojuht ei lasknud end aga sellisest juhisest häirida, ta väga-väga tahtis meiega suhelda. Kohati isegi nii väga, et kaldus juba vastassuunavööndisse, aga õnneks midagi ei juhtunud :)

Esmalt uuris ta, kust me pärit oleme ja seejärel hakkas meile rakenduse abil jaapani keelt õpetama. Kõigepealt tere ehk konnichiwa, aga sellega olime juba kursis. Siis ütles ta rakendusse head aega ehk sayonara ja näitas meile rõõmsalt telefonist eestikeelset tõlget – hüvasti üksildane! Meil oli nalja kui palju, juht naeris samuti vappudes, aga ega ta ilmselt aru saanud, miks me naerame.

Aga suures plaanis tõlkis rakendus – vähemalt niimoodi tundus – väga hästi ja saime pikad jutud räägitud. Taksojuht uuris, kuidas meile Jaapanis meeldib, kas oleme kohalikku toitu maitsnud, mis meile kõige rohkem meeldib. Ja siis ilmselt ütles, et naudiksime siinolekut, aga äpp tõlkis: "Palun nautige ennast palju!"

Taksojuht tundis ka Eesti vastu huvi, uuris meie toitude kohta, eriti elavalt reageeris ta sealiha peale, hakates searöhitsemist imiteerima. Kui hakkasime sihtkohta lähenema, ütles ta meile äpi vahendusel: "Kui koroonaviirus ära läheb, tulge aeglaselt tagasi!"

Üks Tokyos töötav diplomaat rääkis, et Jaapanis on praegu selline tendents, et võõrkeeli oskavad pigem vanemad inimesed, noored ei pea vajalikuks keeli õppida. Olemegi täheldanud, et näiteks paljud noored vabatahtlikud ei oska ka kõige lihtsamaid asju selgitada. Aga meie järgmine tore taksosõit näitas, et vanemate inimeste seas on tõepoolest keeleoskajaid. Soliidne hallipäine vanahärra ootas meid hotelli ees, mina jõudsin esimesena välja. Ütlesin, et ootame veel kaht inimest. Vanahärra otsustas vaikust täita ja uuris ettevaatlikult, kust riigist me pärit oleme. Kuulnud, et Eestist, hakkas ta loetlema: "Eesti, Läti… Leedu? Kolm riiki koos!" Tema oli sündinud Hokkaidos, aga elanud juba aastaid Tokyos. "Väga imelik ilm, nii kuum ja niiske! Mis ilm Eestis on?"

Rääkisime, et sel aastal on olnud erakordselt soe suvi, aga tavaliselt on temperatuur 20-25 kandis. "Ooo, väga mõnus!" oli taksojuht rahul. "Kas te talvel suusatate ka? Palju siis sooja on?"

"Kui on õige talv, siis võib ka -20 kraadi olla."

"Ooo, väga külm!! Tokyos on talvel +4 kraadi."

Vahepeal rääkisime omavahel eesti keeles, taksojuht kuulas tähelepanelikult: "Kas see on portugali keel? Eesti? Ooo, kõlab nagu portugali keel! Kas teil on enda keel? Oo, väga mõnus! Eesti keel on väga rahustav!"

Need on olnud kaks kõige meeldejäävamat taksosõitu, kus on saanud naerda, aga ka tõsiselt kohalikega vestelda. Üldiselt kohalikud meiega väga suhtlema ei kipu, pigem vaadatakse eemalt ja aeg-ajalt tehakse pilti.

Tõlkerakendus on olnud suureks abiks ka söögiostmisel. Meie linnaosas eriti selliseid kohti, kus oleks ka inglisekeelne menüü, väga ei paista olevat. Eriti kui minna mõnda autentsesse pisikesse söögikohta. Reeglina on kaks varianti – kas tellida pildi järgi või proovida Google Translate'is seda viisi, et suunad kaamera tekstile peale ja ta hakkab pakkuma, mis sõnad seal võiksid olla. Kuna me hieroglüüfides kirjutada ei oska, on see lihtsaim lahendus. Aga eesti keelde tõlkides pakub see aeg-ajalt üsna pööraseid variante. Näiteks võtsime kätte kandiku, kus paistis olevat mingisugune kanaliha. Tõlkeäpp pakkus, et see on reoveega. Aga meie senine lemmik oli kevadrullide täidis – kolme sorti naeru. Mis seal tegelikult sees oli, ei saanudki teada, naerud jäid meist poodi :)

***

Olümpia hakkab lõpule lähenema. Eestlastest on jäänud veel maratoonarid, kes asuvad siinse aja järgi pühapäeva varahommikul Sapporos jooksma. Meie oleme siin olnud 17 päeva. Peame iga päev enda tervislikku seisundit registreerima ja suur oli meie rõõm, kui ühel päeval andis äpp teada, et oleme vabastatud – 14 päeva n-ö karantiini ehk piiratud liikumisega aega on läbi saanud.

Mina ei ole siiani saanud mingisugust ametlikku kirja enda range karantiini lühendamise või lõppemise kohta. Ega saa ka, arvas Eesti saatkonna nõunik samamoodi, nagu Eesti Olümpiakomitee mulle alguses ütles, kui soovitati tööle asuda. Just enne mõtlesin, et ma olin Eesti ajakirjanikest üks väheseid, võib-olla ka ainus, kes juba enne ärasõitu kohusetundlikult 14 päeva järjest igapäevaselt enda terviseandmeid edastas. Ja ma olin ainus, kellel selline jama tekkis. Ju see siis oli millekski vajalik :)

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: