Olümpiablogi: palun piletit sportlasega rääkimiseks!

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Ujumise võistluspaik Tokyo olümpial. Autor/allikas: SCANPIX/PA

Absurdne. See on sõna, mida on Tokyo olümpiamängudel rohkem kui korra üle huulte poetanud lisaks minule veel paljud teised spordiajakirjanikud, kirjutab Maarja Värv olümpiablogis.

Koroonaviiruse tõttu on seekordsel olümpial mitmeid reegleid, mida varem pole olnud. Üks uuendusi on see, et absoluutselt igale võistlusele pääsemiseks tuleb end sinna eelnevalt registreerida ja oodata vastust – kas lubatakse või mitte. Selle uuenduse põhjendus on iseenesest lihtne ja arusaadav, viiruse leviku tõkestamiseks on võistluspaikadele seatud mahutavuse piirangud.

Väidetavalt tehakse otsused mingisuguse spetsiaalse valemi järgi – võetakse arvesse, kui palju sinu riigi sportlasi sel alal võistleb jne. Seda valemit muidugi ajakirjanikega ei jagata, aga mul on kuri kahtlus, et seda valemit pole ka tegelikult olemas. Sest kuidas selgitada seda, et sõudmise avapäevale, kus olid kavas ka neljapaatide eelsõidud, sai suurem osa Eesti ajakirjanikest eitava vastuse? Veel hullem oli seis epeevehklemise individuaalvõistlusega, kuhu esialgu said jaatava vastuse vaid kaks Eesti ajakirjanikku! Ehk alad, kus eestlasi võib lugeda soosikute sekka, aga Eesti ajakirjanikke kajastama ei taheta lasta.

Õnneks pole jaapanlased ise ka veel päris täpselt suutnud välja mõelda, kuidas nende kinnitus- või eituskirjadega edasi käituda. Siiani on see sõltunud alast, kas tahetakse kinnitust näha või mitte. Seega hea õnne korral on võimalik ka ilma kinnituseta võistlusele pääseda.

Aga veel absurdsemaks läks asi eile, kui tulin Kregor Zirgi ujumist vaatama ja selgus, et temaga rääkimiseks on mul veel eraldi piletit vaja! Ujumine on niigi selline ala, kuhu on võimalik registreerida end ainult õhtustele sessioonidele ehk eelujumistele. Hommikused sessioonid, kus on kavas poolfinaalid ja finaalid, kuuluvad kõrge nõudlusega alade hulka ning nendeks on vaja piletit, mida meie saame Eesti Olümpiakomitee kaudu.

Intervjuualasse pääsemiseks on vaja eraldi piletit. Autor/allikas: ERR

Kui sain postkasti kinnituse, et minu taotlus ujumise avapäeva kajastama tulla on kinnitatud, ei osanud ma selle pealegi tulla, et see annab mulle üksnes loa võistlust vaadata, aga intervjuualale ei pääse. Uksel sisenejaid kontrollinud vabatahtlik seisis otsustavalt mulle ette ja küsis, kas mul pilet on ning näitas mulle piletist pilti. Pärast mõningast otsimist õnnestus tal leida inimene, kes oskas mulle inglise keeles selgitada, et ujumises tuleb enne igat sessiooni tulla vähemalt kaks tundi varem kohale, seista elavas järjekorras ja loota, et õnnestub saada väike paberitükike, mis annab ligipääsu intervjuualale.

Kuna mina jõudsin kohale sessiooni alguseks, polnud enam lootustki seda ihaldatud piletit saada. Ega mul suurt muud üle jäänud kui nõutult käsi laiutada ja leppida sellega, et saan Zirgi ujumist tribüünilt vaadata, aga tema kommentaare võtma minna ei saa.

Tulin täna uuesti proovima. Koos kolleegidega Õhtulehest ja Delfist saabusime pressikeskuse juurde umbes kell 16.45, teadmisega, et kella 17-st hakatakse neid pileteid jagama. Meie ees oli umbes seitse inimest, seega õnnestus meil probleemideta piletid ka kätte saada. Aga see on ikka äärmiselt absurdne süsteem. Võib-olla pelgalt ujumisele keskenduvad ajakirjanikud saavad endale pidevalt lubada, et saabuvad võistluspaika kaks tundi varem, aga meiesugused väikeriigi ajakirjanikud, kes peavad erinevaid alasid kajastama, pigem ei saa.

Õnneks nõustus sellega, et süsteem on kergelt absurdne, ka pileteid jaganud naisterahvas. "Me püüame seda süsteemi täiustada just väikeriikidele mõeldes. Saame aru, et siin on ajakirjanikke, kes tahavadki vaid paari enda riigi sportlasega rääkida ja me püüame mõelda välja lahenduse, et neile seda ka võimaldada," kinnitas ta.

Ühelt poolt tore, et nad käigu pealt ikkagi lahendusi otsivad, aga teisalt – on siis üldse vaja selliseid keerulisi süsteeme teha? Kui ajakirjanik on juba saanud loa võistluspaika tulla, võiks ta ju ka automaatselt intervjuualale pääseda.

* * *

Natuke teisel teemal ka. Olen südamest liigutatud, kui paljud minu pärast muretsesid, kui olid lugenud, kuidas mul Jaapanisse jõudmine läks. Ja kui paljud enda abi pakkusid! Kuidas see lugu lahenes? Noh, et kõik ausalt ära rääkida… ega ta ametlikult ei olegi veel lahenenud.

Mulle küll öeldi, et mulle kirjutatakse ja antakse teada, palju mu karantiini vähendati, aga tegelikult pole keegi minuga siiani ühendust võtnud. EOK uuris, edastas mu andmeid, ootasime, lubati vastust… aga ei mingit vastust. Samas oli selleks hetkeks muudetud reeglit, et seda tegevusplaani, mille puudumist mulle ette heideti (kuigi see tegelikult ei puudunud), ei olegi enam riiki sisenemiseks vaja. Ühesõnaga, järjekordne absurdne olukord, kus erinevad ametnikud imestasid, miks mul üldse selline probleem tekkis.

Kohusetundlikult veetsin ühe päeva enda hotellitoas, aga kuna järgmise päeva hommikuks ei olnud ka mingit vastust tulnud, soovitas EOK mul tööle asuda. Ja seda ma ka tegin. Kellelgi pole mingeid etteheiteid olnud ja kõikidest turvaväravatest saan ilusti läbi, akrediteeringukaarti skaneerides ilmub ekraanile "OK!" Vähemalt on nad siis mu isiku lõpuks tuvastada suutnud :)

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: