Jalgpallikohtunike perest pärit Karolin Kaivoja võib jõuda esimese eestlasena MM-ile

Foto: ERR

Kaivojade perekonnas on isa, poeg ja tütar kõik jalgpallikohtunikud, ent kõige kõrgemat lendu teeb 28-aastane Karolin, kes võib jõuda esimese eestlasena jalgpalli MM-ile. Karolin Kaivoja on jõudnud naiste 2023. aasta MM-finaalturniiri saja kohtuniku kandidaadi hulka, kellest lõppvõistlusele pääsevad õigust mõistma pooled.

Kaivojade pere on pärit Ida-Virumaalt, Kohtla-Nõmmelt ja on alati olnud sportlik. Isa Raul ja poeg Kevin mängisid mõlemad jalgpalli, kuid päris tippu ei tõusnud. Karolin alustas tantsijana, aga temagi süda kiskus jalgpalli poole.

"See tekkis kuskil gümnaasiumis, sest ma mäletan, et ma tahtsin minna hirmsasti jalgpallitrenni, aga isa ütles, ei: sa oled siin terve elu tantsinud, ole hea, tantsi edasi. Siis ma pikalt mõtlesin ja umbes aasta pärast ütlesin, et ma ikkagi tahaks jalgpalli ka mängida, mulle hirmsasti meeldib see. Siis ta ütles, okei, lähme siis trenni," meenutab jalgpallikohtunik Karolin Kaivoja.

"Ta oli väga kiindunud tantsimisse ja ta oli väikest kasvu ja päris nääpsuke ja ma arvasin ise, et äkki see jalgpall on ikkagi natuke jõuline tema jaoks," lisab samuti jalgpallikohtuniku ametit pidav Raul Kaivoja. "Siis me proovisime ka ujumist ja kergejõustikku, aga ta tuli ikka mitu korda minu juurde tagasi ja ütles, et isa, et ma ikka tahaksin jalgpalli proovida. No siis enam ei jäänud muud üle, teeme siis ära."

Karolin jooksis naiste teise liiga võistlusmängus esimest korda platsile 17-aastaselt Kohtla-Järve Lootuse naiskonnas, kui õppis veel 11. klassis.

"Need tunded olid ikka võimsad," tunnistab Raul Kaivoja. "Seal esimeses mängus, kui ma ei eksi, ta lõi kohe värava. Ja kuna ta oli ikkagi tegelenud kogu aeg aktiivselt liikumisega, siis ta oli kiire ja osav. Ega ta hätta ei jäänud."

"Töökus," iseloomustab vend Kevin Kaivoja õde ühe sõnaga. "Alati, kui keegi sellise küsimuse küsib, alati tuleb mul pilt ette kodust, kus kõik teised puhkavad, aga Karolin on arvuti taga või siis tal on oma töövihik lahti ja ta lahendab mingeid olukordasid."

Gümnaasiumi lõpus tuli Karolin Tallinna Ülikooli geoökoloogiat õppima, liitus Levadia klubiga, mängis ääremängija ja kaitsjana neli aastat naiste meistriliigas ja pääses ka Eesti noortekoondise lävele, aga juba mängijana tõmbas rohkem kohtunikutöö poole seda enam, et ka tema kolm aastat noorem vend haaras joonekohtuniku lipu.

"Võib-olla see raskus ja see hasart, mis sellest tekkis," meenutab Kaivoja asjaolusid, mis teda kohtunikutöö juures paelusid. "Tegelikult on väga palju raskeid hetki mängus ja sa pead sellest üle saama. Ja sa pead pidevalt selles sees olema. See kuidagi andis palju juurde. Alguses ma ei teinudki seda sellepärast, et mulle see amet väga meeldiks, ma kuidagi tahtsin selle sees olla."

"Kuidas ma kohtunikuks sain oli see, et ma tahtsin isale üllatust teha. Ma üldse ei mõelnudki, et ma nüüd lähen kohtunikuks. Ma hoidsin seda terve aeg saladuses, kui ma seda tegin, mitu kuud ju tegin seda litsentsi. Ma ootasin, et ma jõuan koju ja saan isale näidata, et näed, ma olen ka nüüd kohtunik. Pikk õhtu oli! Siis rääkisime pikalt ja eks ta oli väga üllatunud. Küllap ta ei oodanud, et võin sellise sammu elus teha."

"See oli ikka päris suur pauk jah," tunnistab Raul. "Jalgpalliliit, Uno [Tutk] ja koolitajad suutsid kõik need kaks kuud seda minu eest saladuses hoida ja Karolin ka ei öelnud mulle midagi. Ta tuli koju, ütles, et tal on üks tähtis jutt mulle. Me istusime siis suurde tuppa söögilaua taha. Siis ta pani kõigepealt lauale vile, siis kaardid, kollase ja punase, ja siis litsentsi. Ma alguses ei saanudki nagu aru, et mis nüüd? Ja siis alles plahvatas, et mis nüüd on. See oli tore, see oli väga tore. See oli väga meeldiv üllatus."

Sealt edasi on Karolini karjäär läinud tõusujoones. Vahetusüliõpilasena Portugalis jätkas ta aktiivselt kohtunikutööd. 2013. aastal teenindas juba rahvusvahelisi naiste ja noorte turniire, algul Eestis, siis ka välismaal. Möödaminnes tegi 2014. aastal ajalugu, kui Kaivojade perebrigaad ehk tema koos isa ja vennaga vilistasid Eestis esiliiga mängu ning 2017. aastal jõudis Karolin Eesti kõrgliiga tasemele. Alates 2019. aastast on Karolin Kaivoja Eesti tippkohtunike nimekirjas kuuenda naisena. Samal aastal tegi eestlanna juba kaasa alla 19-aastaste neidude Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril Šotimaal, kaasa arvatud finaalmängus Prantsusmaa ja Saksa vahel ning eelmisel suvel naiste profijalgpalli absoluutses tipus – Meistrite liiga poolfinaalis.

Sellegipoolest oli Karolin üllatunud, kui rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA nimetas ta detsembris MM-i kohtunike eelvalikusse. "See oli väga suur pauk. Sellist asja ei oleks osanud unistadagi – isegi nii kaugele ei suutnud mõeldagi."

"Eks isa tunneb alati uhkust. see on nii suur asi, et seda ei osanud tõesti isegi unistada, ütleme ausalt," lisab Raul. "See on uhke tunne, vanema jaoks, isa jaoks... ja ka kohtuniku jaoks! Ma usun, et ta on selle ära teeninud."

Eestlannal on üks kahele võimalus jõuda kahe aasta pärast Austraalias ja Uus-Meremaal toimuvale MM-ile, sest sajakonna nime seast valitakse lõpuks umbes 50 kohtunikku. Nii nagu naiskonnad peavad MM-ile kvalifitseeruma, tuleb ka kohtunikel läbida tihe sõel, kus FIFA võtab luubi alla kõik, alates vilistatud mängude tasemest ja õnnestumisest, lõpetades treeningute koormuse ja isiklike füüsiliste näitajatega. Ka kohtunikud spetsialiseeruvad – Karolinile sobib enda sõnul eeskätt just abi- ehk joonekohtuniku roll.

"Sa ise tunned, kumb sa rohkem oled. Ma olen selline, kellele meeldib hirmsasti aidata ja taustapildil olla," arutleb Kaivoja. "Ma arvan, et see kujuneb inimesel ise välja, just iseloomu järgi. Eriti alguses - kes julgeb minna väljakule kohe ja kes mitte."

Vilet oskab puhuda enamik ja reeglid ei ole põhimõtteliselt raketiteadus, kuid just korras närvikava, külm pea ja hea vastupidavus on eduka kohtuniku eeldused, kinnitab Raul, kelle mõlemast lapsest on sirgunud arbiitrid.

"Karolin on väga enesekindel. Ta on enesekindel, ta julgeb ja suudab aidata väljakukohtunikku õigetel hetkedel ja ma arvan, et see on väga tähtis."

"Sitke, väga sitke," lisab vend Kevin õe omadustele. "Väga enesekindel. See on tulnud väga suure tööga ja töötahtega. Kui sa tead põhiasju, mida tegema pead, millal ja kuidas, siis oled ka enesekindel ja seda on Karolinist väga hästi näha."

Isegi tippkohtunik ei ela Eesti jalgpallis ära ainult viletööst. Kui hobi korras ka madalama kategooria korvpallikohtunikuna tegutsev Raul teenib leiba hulgimüüjana ja Kevin töötab logistikakoordinaatorina, siis Karolin on kohtunikuameti kõrvalt vabakutseline keeletoimetaja ja rühmatreener. Pere ühine kirg on ikkagi jalgpall. Karolin tegi Tallinna Ülikoolis isegi oma kirjaliku tõlke magistritöö jalgpallikeelest ja -terminoloogiast. Pole ehk imekspandav, et Karolini elukaaslane on samuti tipptaseme jalgpallikohtunik. Nad vaatavad jalgpalli, räägivad sellest, analüüsivad ja arutlevad igal võimalikul ja võimatul hetkel, nii sõnumirakendustes kui ka kodus pidulaua taga istudes.

Kui madalamas liigas on Kaivojade kolmik koos õigust mõistnud, siis Eesti kõrgliigas veel mitte. Mõned korrad on isa vilistanud ka koos pojaga, aga kui Raulil oli läinud suvel pidulik, karjääri 200. mäng, määrati koos temaga abikohtunikuks Karolin, mis oli esimene kord Eesti jalgpalli kõrgliigas, kui isa ja tütar koos mängu teenindasid.

"See on ikka väga teistmoodi," tunnistab Raul. "See tekitab väga elevust, kui saad määramise, kus sa oled oma lastega koos. Meil on neid mänge olnud umbes viis-kuus, need on väga huvitavad väljakutsed. Need on väga mõnusad elamused. Mäng on ikka mäng, kõike alustatakse ikka samamoodi, soojendused, mängueelsed analüüsid, kõik on ikka sama. Aga see lihtsalt, et sa oma lastega koos oled, see on elevust tekitav."

Öeldakse, et parim kohtunik on, keda mängu jooksul ei märka. Kirglikke, isegi skandaalseid hetki tuleb mõnikord ette ka Eesti liigas, mis on maailma mastaabis tilluke. Vastuolulisi hetki ja otsuseid analüüsitakse eraldi komisjonis ja koolitustel, aga Kaivojade sõnul kannab kohtunik otsuseid endaga kaasas ka pärast seda, kui lõpuvile kõlanud.

"Ma ise tunnen, et oleme sellist tüüpi, et põeme [perena] natuke rohkem asjad läbi ja muretseme võib-olla natuke üle. Me ei näita seda nii palju välja, aga hiljem, siis kui analüüsime, kas siis video pealt või lihtsalt mälu põhjal, siis me tegelikult vahel mõtleme asju hullemaks, kui need tegelikult olid."

Toimetaja: Kristo Tamm

Allikas: "Pealtnägija"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: