Kui palju see pandeemia ajal suurürituse läbiviimine korraldajatelt nõuab? "See nõuab ikkagi päris palju, eriti kui oled teinud aastakümneid suhteliselt traditsiooniliselt kulgevaid sündmuseid ja nüüd pead arvestama selliste ootamatute teguritega. Ürituse viirusevabaks tegevaid akte maailmas ei ole ju tegelikult veel olemas. Tegelikult on meie üritused olnud paljuski suunanäitajad ja õnneks suhteliselt positiivses võtmes. Tartu maratoni kontekstis ei ole teada ühtegi nakatumisjuhtu. Toimetamist on aga hästi palju, sest ega me ei tea, kui õigesti me kõiki asju teeme, aga teeme nõnda nagu talupojatarkus oskab," rääkis Kelk.

Kui palju on olnud väliskülalisi? "Väga vähe ja mis seal salata, kui võrdleme selle aasta ja eelmise aasta Tartu maratoni ürituste osalejate arvu – ka virtuaalosalejate arvu – siis see arv on poole võrra langenud. Välisosalejate arv on väga drastiliselt langenud. Viimase matsu septembris toimunud rattamaratoni kontekstis andis Lätis kehtestatud karantiininõue ka Eestist käijatele. Kui meil eelmisel aastal oli Tartu rattamaratonil 700 välisosalejat, siis sel aastal napp sadakond ja need olid peamiselt Eesti resideeruvad väliskodanikud," tunnistab Kelk.

Kas koroonaviirus käitub sportlaste puhul ka kuidagi teisiti? "Minule teadaolevalt ei tee viirus sportlasel ja mittesportlasel väga vahet, välja arvatud see, et sportlased on enamasti noored ja mitte riskigruppi kuuluvad inimesed. Sportlased nakatuvad – kahjuks on see Nõmme Kalju juhtum meile väga hästi teada," selgitas Merits. "Meeskonnaspordil nagu jalgpall on levikuga selgelt suurem risk ja suusatamise puhul ma tean, et viiruse levik on olnud seotud üritusejärgsete pidudega."