"Eks see kõige suurem rõõmulaine oli muidugi peale seda viimast mängu. Võistkond oli siiralt rõõmus koos treeneritega selle ülesande, mis meile oli pandud, täitmise pärast ja mille me siis ka n-ö läbi huvitava kvalifikatsiooniturniir ellu viisime. Kõik mängijad on väga siiralt rõõmsad, kõik treenerid väga rõõmsad," rääkis Keel "Spordipühapäevas". "Siiralt rõõmustas ka Boriss Kolcins, kellel on medaleid olümpialt, maailmameistrivõistlustelt, Euroopa meistrivõistlustelt, rääkimata siin klubide erinevate eurosarjade võitudest. Ka see inimene tundis siiralt rõõmu. Et jah, me oleme õnnelikud."

Ja Läti alaliit ka ilmselt asjadega rahul?

Jah, ülesanne selles mõttes nagu täidetud ja ei pea siin higistama jaanuarini, et oodata, kuidas teised alagrupid mängivad. Arvan, et meie alagrupist Läti võitjana ja Hispaania teise koha omanikuna on samamoodi edasi, et nendel on kaasa võtta kolm võitu, üheksa punkti, vaevalt, et hispaanlased ei mahuks seitsme alagrupi viie parema teise oma teise koha omaniku sisse. Ma arvan, jah, et meie alagrupis on favoriidid oma ülesanded täitnud ja nüüd on ülejäänud kuuel alagrupil see karussell ees jaanuaris.

Järjestus Läti-Hispaania väljaütlemine enne turniiri oleks olnud julge tegu. Kus Hispaania siis alt läks? Ilmselt just nende vastaste vastu, kelle teie Lätiga ära võtsite 3:0, 3:0, 3:0 põhimõtteliselt.

Jah, ikkagi rohkem julgust oleks nõudnud nendelt inimestelt, kes oleks pakkunud Lätit esimeseks ja Hispaaniat teiseks. Hispaania läks nende kahe mänguga… kõige suurem üllatus oli võib-olla see Küprose mängu kaotus. Seal need pingelised geimilõpud läksid Küprosele ja võrkpallis asi ongi nii lihtne, et nemad olid nende mõne viimase punkti mängimisel edukamad.

Moldaaviaga ma ei oskagi öelda, mis neil seal juhtus, ma ise seda mängu sinna vaatama jäänud, seal tegi statistik oma tööd. Aga jah, need olid need kaks mängu. Ja ärme unustame tegelikult seda, et ega hispaanlaste kaotus teises meievahelises mängus ei olnud ka päris kaugele. Seal lihtsalt need otsustavad pallid läksid seekord Hispaaniale, mida nad siis Küprose ja Moldaavia vastu ei suutnud teha.

Tulles tagasi nende rõõmutunnete juurde, sa rääkisid ka, et kõik asjaosalised on äärmiselt rahul ja rõõmsad. Kuidas Läti avalikkus on kogu sellele asjale reageerinud?

Ma ei ole seda uurinud. Tean, et poistele ja treeneritele neid õnnitlusi ikka tuli. Peale mängu oli õhtusöök ja siis telefonid kogu aeg piuksusid ümberringi. Arvan, et võrkpallisõbrad tundsid rõõmu ja see ongi selles mõttes selles mõttes kõige tähtsam. Kui kellelegi see võit või saavutus ei tähenda midagi, siis ega me selle üle eriti ei muretse. Meile see tähendas ja see ongi kõige tähtsam.

Teatavasti Eestis on võrkpallikultuur nende õnnestumiste juures kasvanud päris korralikult. Kuidas sa nende aastate jooksul oled tähele pannud, kas Lätis on võrkpall sama populaarne ala kui ta näiteks Eestis on?

Ei, ma arvan, et hetkel ei ole. Ärme unustame, et ega Läti nüüd väga [palju] suurem riik Eestist rahvaarvu poolest ei ole, aga Lätil on võistkonnaaladel ikkagi kaks trumpala, mis on hoki ja korvpall, kus Eestil on väga vähe vastu panna. Käsipallist ma ei oska öelda, lätlased on EM-ile pääsenud, Eesti veel pole. Ja võrkpallis on Eesti peale ühe erandi alaline külaline [EM-idel] alates 2009. aastast olnud. Läti föderatsioon ja muud institutsioonid peavad nüüd selle asja suutma mingil moelgi ära kasutada. Mäletan, kui Eesti 2009 esimest korda pääses, siis arvasime, et nüüd ongi korras, nii jääbki. Tegelikult ei juhtunud peale seda midagi. Kui teist korda järjest pääsesime ehk 2011 oli järgmine EM, siis hakkad aduma, et peab hakkama nüüd turundama, ala propageerimia noorte seas ja nii edasi. Siis läks nagu selles mõttes lahti. Läti sellist viga teha ei tohiks, et nüüd on vägev, oleme finaalturniiril ja nüüd jääbki nii. Ei pruugi jääda.

Tulles veidi spetsiifilisemalt võrkpallikultuuri juurde, kui palju see erineb Eesti omast? Kas pigem oli nii, et sina läksid sinna peatreeneriks ja justkui hakkasid seda Eesti võrkpallikultuuri juurutama või oli seal ikkagi midagi selgelt välja kujunenud ja pidid ise justkui mingid uued asjad omaks võtma?

Ma ei oska võrkpallikultuuri suhtes väga pädevalt või asjatundlikult vastata. Olin ju enne seda Eesti koondise treener üheksa aastat, siis tuli vahe sisse ja siis Läti koondise treener. See oli nüüd kolmas suvi. Ega mõlemas koondises on ju üks ühine nimetaja see, et mõlemas koondises, kui mina peatreener olin, tehti kogu aeg kõvasti tööd, selles mõttes erinevusi ei olnud. Meil oli seal alates 2006. aastast ja sealt edasi ikkagi nälg saada EM-ile ja see oli selge eesmärk. Täpselt sama on ka Lätis.

Mis mul Eesti ajast meeles, on see, ett föderatsiooni mõnes mõttes julged otsused, kui koondisele loodi nagu head tingimused, ma mõtlen just osalemistel euroliigades. Natuke selle arvelt, et noorteklubidele rahamaksmised lükati edasi. Keegi neid rahasid maha ei võtnud, need lihtsalt lükati edasi, et võimaldada koondise osalemine igal pool võimalikes asjades, kus treenereid tahtsid. Ma arvan, et seal võib-olla on teatud erinevused. Ma ei oska öelda föderatsiooni töökorraldust, kuidas seal noorterahad on, kuidas neid seal jaotatakse, mismoodi tehakse jne. Ma arvan, et kui need erinevused on, siis on seal. Ja erinevused, mis võivad olla Läti ja Eesti klubide erinevates võimekustes ehk Eesti klubides liigub neid vahendeid rohkem. Aga veelkord – see on ka tulnud tänu sellele Eesti koondise tõusule sealt alates 2006-2007 ja sealt edasi. Loodame, et Lätis käib see selles mõttes samamoodi, et tekib huvi vabariigis.

Traditsioonid on ju tegelikult vägevamad Läti võrkpallil kui Eesti võrkpallil, kui räägime sellest ajast, kus Eesti koondisel polnud Läti koondise vastu midagi teha ehk räägime Tallinna Kalevist ja Riia Raadiotehnikast. See stabiilsus ja see tulemuslikkus, mis oli tol ajal Lätil, oli selgelt Läti kasuks. Eesti koondis Läti koondist võitis minu arust – ma võin eksida, seda peab täpsustama – ametlikus mängus esimest korda alles 2003 või midagi taolist. Nagu praegu jalgpallis, olid siis koondistele mingid mudaliigad ja n-ö päris liiga ja nendes mängudes, et tõusta A-liigasse, seal me Lätit võitsime üleminekumängudes ja Läti langes mudaliigasse, mis pärast seda kohe küll likvideeriti, niisugune kahe taseme süsteem kadus ära.

Aga jah, üheksakümnendatel oli Läti ikkagi selgelt Eestis parem, seal ei ole juttugi. Ehk ajad muutuvad ja küsimus on lihtsalt, et millal, kas kümne aasta päras, 20, 50. Selles mõttes on Läti ja Eesti, nimetame seda siis suuruseks… et alati võib-olla ei ole seda mängijate baasi nii head, millega päris tugevaid ja häid tulemusi teha ja vahel on see mängijate baas parem jne. Lihtsalt lapsi ei jätku igale poole. Kõik konkureerivad nende pärast.

Oled siin ühes usutluses välja toonud, et ühest Läti mängijast Petrovsist sai nüüd 66 mänguga Läti kõige staažikam mängija. See number on ju Eesti mõistes väga väike.

Aga see näitabki seda, et Läti ei ole neid koondisemänge üldse palju mänginud ja see on ka üks põhjus, miks Läti siiamaani on suhteliselt varjus olnud. Mäletan seda, et kui meil 2000. aastatel võimaldati mängida euroliigat, siis oli kõik hästi ja tulid selles mõttes ka tulemused. Ja kui Eesti võrkpalliföderatsioon üks aasta ütles, et me enam euroliigat ei mängi, selle vana põhjalt tegime veel selle 2011 EM-ile mineku ja peale seda 2013 EM-i kvalifikatsioonis, kus olid meil Holland, Belgia, Iisrael ja Eesti, kaotasime esimeses ringis kõik mängud 2:3 Hollandile, Belgiale kui ka Iisraelile. Arvan, et üks põhjus nende selle aasta tulemustes oligi juba mitmendat aastat mitteosalemine euroliigas, kus neid mänge tuleb.

Mängisime küll sõprusmänge, aga sõprusmängude partnerid olid Inglismaa ja Rootsi ja üks Venemaa kõrgliiga klubi küll, aga kes otse kangisaalist marssis Pärnusse. Seal oli kindlasti üks puudujääkidest see, aga siis kui [Gheorghe] Cretu tuli treeneriks, siis õnneks Cretu lõi rusika jõuliselt lauale, ütles, et kui euroliigat ja selliseid võimalusi tule, siis unustame ära – need on need jutud, mis on minuni jõudnud. Ja see on ka kandnud vilja. Tulid mängud tagasi ja võrkpalliliit tegi julgeid rahalisi otsuseid, Eesti koondis on EM-il olnud peale seda alatine külaline.

Ja Läti on hetkel samas suunas teel?

No ma väga loodan. Nii põgusad jutuajamised, kui me sealt bussist maha astusime Riias, [Läti alaliidu] presidendiga esimesed muljed olime ära vahetanud, siis see sõnum lühidalt sai edasi antud, et me ei saa nüüd jääda selle juurde, et homme hakkame tegema, peame juba täna hakkama. Mõtlema järgmisele kevadele ja suvele ja siis ka sügisele sellega seoses. Et kui me arvame, et vaatame, las aastavahetus läheb mööda ja siis hakkame vaatama, aega küll, siis tegelikult ei ole – see aeg läheb nii kiiresti. Ja veelkord, kui see võimalus nüüd selle tulemuse näol mingisugunegi on tekkinud, siis tuleb seda ära kasutada, me ei saa jääda ootama seda, mis me võib-olla 2009 Eestis tegime.

Küsiks veel nii palju ka, et kuidas sind Läti koondises vastu võeti, kui sa alguses sinna läksid? Kas oli ka sellist, mitte nüüd halvas mõttes, aga sellist noh, nii-öelda naaberriikide sõbralik kui vaenu ka veidi, et nüüd tuleb mingi eestlane meid meelt siia korraldama?

Ma ei oska seda kommenteerida. Tähendab, ma oskan kommenteerida mängijate suhtes. Ma ju enamikke mängijaid teadsin ja olin kokku puutunud, võib-olla kõige vähem olin puutunud kokku [Hermans] Egelskalnsiga ja mingil määral [Romans] Saussiga, teised olid ju kõik siin tiirelnud meie Baltikumi karussellis. Ma ei oska öelda, kuidas teiste treenerite seas see vastukaja oli, et kas meil siis omal treenereid pole ja nii edasi. Selle kohta jään vastuse võlgu. Veelkord – Läti on suurte võrkpallitraditsioonidega maa, kõvemate traditsioonidega kui Eesti, kui läheme ajas ikka tükk maad tagasi. Ei oska öelda, võib-olla selle põhjalt ametnike või treenerite ringkondades midagi oli, aga ma ei tea seda.