"Pealtnägija": eestlannast ultrakäija on järjest kõndinud ligi 88 tundi
Agne Truss on maailma ühe eripärasema ja ekstreemsema spordiala tšempion. Juhuslikult just täna 41. sünnipäeva tähistav medõde ja üksikema tuli kaks aastat järjest üldarvestuses teiseks Rootsis peetaval ultrakäimisvõistlusel, mille põhimõte on lihtne – võidab see, kes on viimasena püsti, kusjuures meestel ja naistel vahet ei tehta. Hetkel on eestlanna rekord ligi 88 tundi! Mis võlu on kõndida magamata ligi neli ööpäeva, uuris "Pealtnägija" Agnelt endalt.
"Ma ei teagi ühtegi naisterahvast, kes oleks nii kaua üleval olnud nagu mina," nentis Truss.
Sel kolmapäeval 41-aastaseks saanud Agne Truss tuli kestvuskõnnivõistlusel nii 2017. kui 2018. aastal teisele kohale, kusjuures viimati nihutati rekord ulmelisena tunduva 87 tunni ja 48 minuti peale, mille jooksul läbiti 439 kilomeetrit. See on seda tähelepanuväärsem, et Agne pole enne spordiga õieti tegelenud. "Endalgi raske aru saada, et kuidas. Siiamaani ma ei ole aru saanud, et ma olen nii pikalt käinud ja kaks korda," tunnistas ta.
Inspiratsioon Stephen Kingilt
Tänavu juba kümnendat korda Rootsis korraldatava ultrakõnnimaratoni Fotrally põhimõte on lihtne – võidab see, kes viimasena püsti. Teadaolevalt ainulaadse võistluse algatasid kaks sõpra Thomas ja Pontus, kes said inspiratsiooni Stephen Kingi ulmeraamatust "The Long Walk" ehk "Pikk kõnd", kus nõrkejad hukati. "On ainult üks asi, mis raamatust erineb – me ei lase sel võistlusel inimesi maha," ütles Thomas Gjutarenäfve.
Kui nad 2009. aastal võistluse esimest korda välja kuulutasid, pidi startima viis sõpra, aga teised hüppasid alt ära, kuni suure meedia tähelepanu all jäid joonele vaid Pontus ja Thomas. "Mõtlesime, et peame seda tegema, sest kui me nüüd seda ei tee, ei tule kunagi ühtegi võistlust," meenutas Pontus Kylberg. "Ja nii me siis kahekesi kõndisime. Minu meelest kõndisime esimesel aastal üheksa tundi ja 45 minutit."
Kundast pärit Agne kolis 20 aastat tagasi armastuse pärast Rootsi ja elab nüüd kahe pojaga Stockholmist poole tunni kaugusel Södertäljes, kus töötab kohalikus hooldekodus medõena. Kaks aastat tagasi kohtus üksikema Björniga, kes osutus ultrakõnni entusiastiks. "Meie esimene date oli, et kõndisime 60 kilomeetrit järjest. Siis ta rääkis mulle Fotrallyst ja hakkas mulle pinda käima, et ma osaleksin," rääkis Truss.
Peatuda lubatud 24 minutit 24 tunni peale
Kolm kuud hiljem, juunis 2017 osales eestlanna esimest korda. Fotrally ehk jalgsiralli algab Stockholmi kesklinnast mereajaloomuuseumi juurest ja kulgeb ümber Mälareni järve, mis teeb 370 kilomeetrit. Start antakse esimesel reede õhtul pärast jaanipäeva ja esmamulje on, et tegu on leebe pereüritusega.
"Kui ma ennast kirja panin, siis ma ei mõelnud, et kõnnin 24 tundi või 48 tundi. Mõtlesin kohe, et ma kõnnin järvele ringi peale. Ma ei saanud aru, kui raske see võib olla, et see on hull ettevõtmine. Minu jaoks, ajah, ma teen ära, et ei ole hullu," meenutas Truss.
Hiljemalt laupäeva õhtuks muutub üritus kannatamiseks. Reeglitekohaselt pole eesmärk läbitud distants, vaid lakkamatu liikumine.
"Ees on üks saatja ja taga on üks saatja. Sa ei tohi olla saatjast ees ja sa ei tohi saatjast maha jääda, sa oled seal vahel," selgitas Truss. "Ja kui sa enam ei jaksa, siis võetakse sind rajalt maha, sa pead ära lõpetama."
Kui teistel ultramaratonidel on lubatud vahapeal magada, siis siin võib 24 tunni kestel peatuda kokku vaid 24 minutit. Sinna sisse kuuluvad käigud WC-sse, mida veetakse kaasa. "Sa jääd korraks seisma, hüppad sinna peale, nad panevad su aja kirja ja siis teed oma vajadused seal ära ja siis välja ja siis nad kirjutavad jälle aja üles, et kui kaua sa seal olid," kirjeldas Truss. "Kõik käib liikumise pealt."
Toit ja varustus on iga võistleja enda asi. Mõni liigub kandamiga, mõni kaks kätt taskus. Iga kuue tunni tagant saab võistleja kokku oma varustusekoti ja toetusgrupiga. Agnel oli viieliikmeline toetusgrupp.
Teise ööpäeva lõpus on võistlejaid rivis vaid käputäis. "Ajataju kaob ära, mingil hetkel ei ole enam seda ajataju, et sa arvutad, et oota, nüüd me oleme siin, siin linnas, siis me oleme kõndinud vist 36 tundi. Või siis vaatad GPS-i pealt, kus ma olen täpselt või arvutad kella järgi, kaua ma olen ärkvel olnud. Minul kadus ajataju ära," rääkis Truss.
Igapäevane trenn: ringiga tööle ja tagasi
Ehkki pärast võistlust oli mitu päeva võimatu käia ja täielik paranemine võttis kaks kuud, hakkas Agne trenni tegema. "Igapäevane trenn on sedasi, et selle asemel, et otse tööle minna, lähen ringiga. Kaheksa kilomeetrit tööle, siis kaheksa kilomeetrit koju," ütles Truss. "Kui on aega rohkem, siis on, keskmine ring kuskil 20 kilomeetrit."
"Keegi ütles kunagi, et see on nagu sünnitamine," lisas Truss. "Et mõtled küll peale esimest sünnitamist, et uhh, aitab, elu seeski mitte. Aga sa unustad ära, kui valus see oli või kui raske see oli."
Mida lähedased on öelnud sellise võistluse peale? "Lapsed on väga uhked. Lapsed on hullult uhked," sõnas Truss. "Ja Eesti sugulased ja tuttavad, nad on hästi-hästi uhked ja hea meel minu üle. Töökaaslased on uhked. Ja siis on loomulikult inimesi, kes pahandavad ja ütlevad, et see ei ole normaalne ja ära tee sedasi ja see on hullumeelsus ja milleks?"
Agne nimel on algaja ja üldrekord, aga ta pole võistlust võitnud, sestap läheb ta tänavu uuesti. Kui esimesel kahel aastal võistles ta Rootsi lipu all, siis tänavu märkis registreerumisel kodumaaks Eesti. Paraku on tänavu võistlusele juba ootejärjekord, aga kel huvi, siis järgmisel aastal on võimalus osa võtta.
Toimetaja: Maarja Värv