Meenutus Jaak Salumetsa 70. sünnipäeva puhul: üks kärisev lugu ({{commentsTotal}})

Aasta oli umbes 1995. või midagi sinna kanti. Tänane juubilar Jaak Salumets oli juba Nõukogude Liidu meister, Euroopa kuues ja üleüldse legend, mis legend. Sel hetkel samas kategoorias Palusalu ja Kalevipojaga.

Mina olin teist aastat raadios põrisev tundmatu algaja. Kalevi spordihallis oli lõppenud Eesti koondise treeningmäng (taas ei mäleta, kellega), koondis oli kaotanud ja mina läksin värisevate käte ja häälega Salumetsalt intervjuud küsima.

Salumets oli tige ja intervjuud ei andnud. Käristas vastuseks umbes midagi sellist, et tahab järele mõelda ja üleüldse... Nojah, mõtlesin, miks peakski selline tegija täiesti tundmatule mikrofonistatiivile aru andma. Kui nii, siis nii.

Saabus järgmine päev ja koondisel oli uus mäng. Ilmselt sama vastasega, aga see polegi tähtis.

Seisin paarkümmend minutit enne mängu Kalevi spordihalli valvelaua juures (vanemad olijad teavad seda kohta hästi), kui saabus Salumets. Mind märgates tuli ta otse minu juurde, pakkus kätt ja käristas talle omasel tämbril pika ja südamliku vabanduse eilse juhtumi kohta.

Algaja raadiomehe jaoks langes taevas mürinaga maa peale.

Õnne ja ilusat Sulle, Jaak Salumets. Su käristamine on Eesti kossu pärisosa!



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: