Talts beibekommentaarist Vikerraadiole: see oli emotsiooni pealt öeldud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Vikerraadio

Eesti meeste korvpallikoondise kohtumine 2019. aasta MM-kvalifikatsiooniturniiril 21. veebruaril Saku Suurhallis Serbia koondise vastu jääb viimaseks koondisekarjääri mänguks Eesti meeskonna tugitalale Janar Taltsile, Kristjan Kangurile ja Gregor Arbetile. Mehed käisid oma karjääri meenutamas Vikerraadio stuudios.

"Idee Serbia vastu koondisekarjäär suurelt lõpetada tuli kuu, poolteist tagasi korvpalliliidu ja Alar Varraku poolt. Meile see sobis, võtsime vastu ja nii see tuleb see viimane koondisemäng," ütles Arbert intervjuus Vikerraadiole.

Küsimusele, kas selle peale on mõeldud, et kui lahkumismäng suurelt ette võtta, siis pärast enam tagasi minna ei saa vastas Arbert: "Oleme ikka mõelnud. Aga oleme juba ka kokku leppinud, et saame Saku Suurhalli saunas jälgida järgmist mängu ja kaasa elada." Talts lisab: "Me oleme seal piiri peal ja üle selle. See oli mõnda aega selge, et lõpp on lähedal ja ega see üllatusena ei tule ei meile ega kellelegi teisele. See on loomulik asjade käik. Paratamatult tuleb nooremaid peale ja trügitakse vanemad kõrvale ja see on tavaline, nii peavadki asjad käima. Oleme mõned aastad ikka vastu ka trüginud."

Millal koondisekaaslased üksteisega lähemalt tutvusid? "Me oleme enam-vähem ühevanused ja mänginud üksteise vastu," rääkis Talts. "Me oleme Gregoriga Tallinnast pärit, Kangur on maalt ja teda nii väga ei teadnud alguses. Ta hakkas hilja mängima ka, siis kui Meistriliiga piirile hakkasime jõudma. Aga enam-vähem teadsime ikka kõiki omavanuseid mängijaid."

Kangur lisas: "Eks see oli noorteklasside lõpus jah. Mina nooremaid astmeid ei mänginud. Kui ma tulin Tallinnasse spordikooli, siis A-klassi meistrivõistlustel hakkasime üksteise vastu pusima ja nii need näod meelde jäid."

Kuidas aga koondisesse jõudmine välja näeb? "Eestis on ju ringkond väikene ja kõik treenerid teavd kõiki mängijaid. Klubisid pole palju ja eks see ikkagi sealt kaudu tuli," jätkas Kangur. "Esitati kutsed ja olime esialgu kandidaadid ning mingil hetkel hakkasime järjest rohkem sõelale jääma." Arbert lisas: "Konkreetset kutset ma ei mäleta, aga esimest mängu küll. See oli minul Prantsusmaa vastu Prantsusmaal. Sain oma 2-3 minutit mängida. Teine asi, mille pärast see meelde jäi oli see, et peale seda kutsuti mind esimest korda dopinguproovi, seepärast on mul see mäng kahel põhjusel meeles."

Ka Taltsile ei meeldu koondisekarjääri algus: "Jurtšenko meenutas, et esimene mäng oli Bosnia vastu. Viskasin kaks punkti, midagi eredamat pole meelde jäänud." Kanguri esimene kohtumine toimus võõrsil Valgevene vastu. "Minu toakaaslane oli Aivar Kuusmaa. Kuidagi juhuslikult pandi ühte tuppa võistkonna vanim ja noorim mängija. Mul on meeles, kuidas ta norskas seal. Paar minutit sain ma seal mängida ka, aga tulemust ei mäleta."

Kas koondise esimesed mängud panid noortel meestel jala värisema ka? "Generatsioonide vahe oli suur. Kui teatud isikud on olnud 15 aastat koondises ja mõni on uus tulija, siis paratamatult on aukartus ja võib-olla võtab jala värisema. See on inimloomuses ja paratamatult on nii," ütles Kangur. "Praegu ei tea, et keegi oleks nii hullult alt üles vaadanud, aga eks seda peab neilt küsima."

Eraldi rituaale uute koondislastega ette ei võeta, küll aga õpetatakse kõigile selgeks traditsiooniline kaardimäng, mida põlvest põlve edasi antakse.

Mehed tunnistavad, et palju on aegade jooksul ka kriitikat saadud, kuid kriitikal ja kriitikal on vahe sees. Mida mäletavad pallurid aga Heino Endeni beibekommentaarist? "Mäletan seda hästi," ütles Arbet. "See oli siis, kui tulime Bosniast tagasi ja järgmine hommik istusime lennukile Janariga ning sõitsime Saksamaale esimest korda elus välisklubisse. Võtsime lehe ja lõime lahti ning seda mugav lugeda just ei olnud. Tagant järele mõeldes, siis eks me oleme täpselt omad järeldused teinud neist juttudest, aga noh see on elu."

Talts lisas: "See seis ei olnud hea. Ma ei mäleta, mis meil alagrupiseis oli, aga see oli emotsionaalne. Ma ei ole kunagi treener olnud ja ega neil ka lihtne ei olnud. Ma kunagi vaatasin järgi, et Bosnias mängisime viis ja kaks minutit ja eks mingid põhjused tuleb leida ja eks ta arvas, et sellega saab meid kuidagi sütitada, aga tol hetkel ma ei arvanud, et see on asjakohane meie kohta. Ümber lükata ka ei saanud, sest tema oli treener ja meie noormängijad. Võib-olla see tuli mingil määral meile kasuks, aga ma arvan, et tol hetkel ta ütles seda emotsiooni pealt."  

Liikudes edasi, siis kõik mehed nõustuvad, et koondise karjääri tipphetk oli EM-finaalturniirile jõudmine. Emotsionaalselt andis väga hea tõuke just sellele eelnev mäng Bulgaaria vastu, kus pilet lunastati. "Oleme kõik kihid läbi käinud ja jõudnud EM-finaalturniirile," rääkis Kangur. "See oli meie jaoks väga oluline. Me oleme kõvasti kriitikat saanud ja kokkuvõttes oli EM-finaalturniir meie jaoks vabastav ja suure eesmärgi täitmine."

Seda, millal klubikarjäärile joon alla tõmmatakse, mehed ei oska veel öelda. Küll aga teavad nad, et suur kunst on osata noorematele mitte jalgu jääda ja oma kogemus tuleb osata maksma panna. Oma viimasele koondisemängule ootavad kõik kolm endale palju rahvast kaasa elama.

Toimetaja: Liisi Rist

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: