Orienteerumine on nii rahva- kui ka tippspordina olnud Eesti jaoks edukas läbi kümnendite. Omaaegsed Ilvesteade, Jüriöö jooks ja orienteerumispäevakud tõid kokku inimesi sadades, kohati ka tuhandetes.

19. juunil 1926. aastal toimus Pirital Eesti esimene orienteerumisvõistlus. Juubeli tähistamiseks joosti samas kohas, vormis ja kaardil ka täna.

"See kaart ja tulemused on tookordses Postimehe ajalehes olemas. See on väga hästi dokumenteeritud sündmus," rõõmustas orienteerumisliidu presidetn Leho Haldna intervjuus ERR-ile.

"Täna oli meil sada aastat vana kaart võimalik võtta ja metsa minna. Kõrval oli kaasaegne kaart. Ise valisid, kumba vaatasid. Meil õnnestus sada aastat hiljem praktiliselt sama rada maha panna."

Suurtesse rahvahulkadesse jõudis orienteerumine sõjajärgsetel kümnenditel. Ilmselt võib seitsmekümnendaid ja kaheksakümnendaid lugeda Eesti orienteerumise kuldajaks. Viiekümnendate lõpul olid olud ja orienteerumiskaart hoopis teistsugused kui täna.

"Kaart oli nagu nõukogudeajal oli - üks udu. Algaastatel eriti. Kolhoosimaade kasutuskaart ja kõik, mis kolhoosil vaja oli, oli seal peal ja mis orienteerujal vaja, oli puudulik," kirjeldas orienteerumisveteran Tõnu Raid.

"Esimesed kolm-neli aastat olid valguskoopiad ja siis tulid samadest asjadest fotokaardid. Kõrgusjooni ei olnud, värve ei olnud. Lagedaid alasid ja metsasid eraldasid ainult piirid ja mõnikord oli tingmärk ka metsa sees. Siis olid kraavid, ojad, jõed-järved. Aga iga kord pidi ise aru saama, mis on mis."