Tomingas kirjeldas oma laskesuusablogis, kuidas saavutas veebruari alguseks EM-iks selle talve parima füüsilise seisundi ning tundis ennast olevat heas sõiduvormis, kuid haigestus siis raskelt.

Euroopa meistrivõistlustel sai Tomingas sprindis 15. ja jälitussõidus neljanda koha. MK-sarjas pole ta tänavu punktikohale jõudnud, parimat minekut näitas ta Anterselva MK-etapil, kui aitas Eesti teatenaiskonnal seitsmenda koha saada.

Tuuli Tomingas, see hooaeg tervikuna on olnud ikka selline, et ma ei tea, kui hullumise piiri peal sa oled või on see juba naljakas? Kogu aeg midagi juhtub ja kõik läheb kuidagi valesti.

See, et hooaja algus niimoodi läks, oli väga muserdav, aga samas treeningutel ma ei tajunud, et oleks midagi hirmsat lahti, seega lootus oli kogu aeg olemas. Ilmselt närisime probleemi läbi ja Anterselvas hakkasid asjad vaikselt toimima. Aga see haigestumine enne kõige tähtsamat perioodi on tõesti väga valus.

Kui sa saad või tahad rääkida, mis probleemi te siis lõpuks ära närisite?

Eks see on pigem minu isiklik asi. Ma arvan, et võib-olla hooaja lõpus, kui olen selgusele jõudnud, et asi ikka oli selles, siis võib-olla avan kaarte, aga praegu las ta jääda sinna.

Räägime sellest ka, mis toimus pärast EM-i. Mis tõbi sust üle käis ja kui hull see oli?

See oli päris karm, ma pole aastaid olnud nii haige, et tõesti voodisse pikali peaks jääma. Väga kerged köhad-nohud võib-olla on olnud, mis lähevad mõne päevaga üle. Aga nüüd olin täiesti siruli, jõuetu. Proovisin relvaga tööd teha, aga ei jaksanud isegi relva käes hoida. Väga halval ajal väga halb haigus.

Mitu päeva sul siis vahele jäi?

Nädal aega jäi täitsa plaanilisest tegevusest kõrvale. Täielikku jõuetust oli kolm päeva kindlasti.

Täitsa voodis siis?

Jah.

Kuidas siin Lenzerheides olemine olnud on?

Ajalugu on näidanud, et mulle sobib siinne rajaprofiil ja kõrgus ja kõik asjad, aga mis mulle üldse ei sobi, on pehme ja aeglane lumi. Ma ei oskagi oma seisundile hinnangut anda, sest see lumi on tõesti erakordselt aeglane. Ma ei saa aru, kas asi ongi tõesti selles, et lumi on selline ja kõik on sellised teod seal rajal või on asi minus ja võib-olla siis keha ei ole veel valmis. Seda ma ei oska praegu öelda, eks see paistab siis esimesel võistluspäeval, mis see tegelikkus on.

Aga nüüd sa saad teha normaalselt, enam takistusi ei ole?

Jaa, saan. Kuna mul oli haiguse ajal põhisümptom köha, siis loomulikult, kui teen intensiivselt, siis ei ole röga täielikult veel kopsudest välja tulnud ja ajab köhima, tahaks hullult mingit takistust välja köhida. Aga üldjoontes, kui ma Anterselvas esimesed trennid tegin, siis ma ütleks, et nii hull see seis ei olnud, kui kartsin. Süda otseselt ei puperdanud ega tagunud sees, nagu on mõnikord olnud pärast tõsiseid viirushaiguseid. See andis lootust. Aga eks paistab.

Tunned sa, et midagi annab ikka teha? Ei ole päris sellises seisus, et kogu jõud on ära kadunud?

Ma arvan küll. Eks päev-päevalt tuleb see jõud vaikselt tagasi ja tegelikult on mul ju veel kaks päeva aega, pöidlad pihku!

See sai kohe selgeks, et segateatesõidus ei ole mõtet ennast piinama minna?

Jaa, see oli selge. Isegi mõtlesin, kas sprinti üldse minna, aga iseenesest ju suusatada saan ja pihta lastes on täitsa suur võimalus jälitusse jõuda, miks mitte siis proovida.

Need Ameerika mäed, mis on sel aastal emotsionaalselt olnud, palju need sult on energiat ära võtnud? Lihtsalt ei tule ja on jama, siis korra EM-il tuleb ja siis uuesti täielik allatulek.

Poleks seda Anterselva õnnestumist olnud ja poleks EM-il õnnestumist olnud, siis ma võib-olla poleks siin ka. Siis ma oleks tõesti väga nukker. Aga kuna suutsin jälle iseendale tõestada, et tegelikult on minus sisu olemas, siis töötame edasi.

Treener Indrek Tobreluts ütles, et vahepeal oli mõte minna koju ära. Palju sa oled sel aastal päriselt mõelnud, et las see hooaeg jääb ja lähme eluga järgmisel hooajal edasi?

Peaaegu iga MK-etapi lõpus. Tõsiselt Oberhofis ja siis läksin ka koju ära. Siis mul oli seda pausi ka vaja. Aga ütleme nii, et tagasitulekust saadik kuni haigestumiseni ei ole olnud seda momenti, aga nüüd siis haigestumine… kuna see tõesti oli päris ränk, lihtsalt juba tervise mõttes, mitte ainult oma tujude pärast, oli see kojuminek kaalul.

See EM-il sõit – kuidas sa ise tundsid võrreldes eelmiste aastatega? See oli juba nagu päris?

See oli päris äge. Kõrgust seal ei ole nii palju, aga mingil põhjusel seal ei tule õhku hästi peale.

See sulle tavaliselt ju meeldib?

Et mida piinarikkam, seda parem, onju? Lahtisõitu tehes sain kerge šoki, sest keskmine kiirus oli suhteliselt madal, ise enda arust liigutan, aga kui tahaks tempot juurde panna, siis täielik haamer. Arvasin sprindipäeval ka, et siis olen mina see, kes saab ilmselt haamri seal, aga tuli välja, et teistel oli ka raske. Iseendaga võrreldes ma ei oleks kindlasti rahule jäänud, aga kui sain ennast teistega võrrelda, siis see oli väga positiivne ja eneseusku kasvatav.

Kas jälitussõit jääb kripeldama ka?

Oojaa!

Sai vaadatud, et Tuuli Tomingas võtab medali ja siis ei miskit. Palju see sul kripeldama jäi? Kuigi oli näha, et sa naeratasid seal pjedestaali kõrval, aga…

See oli naer läbi pisarate. Ma ei tea, mis ajuosaga ma mõtlesin viimasele ringile minnes. Nägin, et ees on kolmas-neljas koht, mõtlesin, et pean nad ruttu kätte saama. Sain kätte ja siis nägin, et eemal juba Baiba ehk siis esimene koht paistis. Ja siis minu aju pani, et lähme püüame Baiba kinni. Selle energia mõttetu kulutamisega mina surin poole ringi peal välja ja nii see oli.

Kuigi praegu tundub ka, et kõik on kadunud ja kaotatud ja päris paha, siis sul tegelikult tuju on päris hea ikkagi?

Päike paistab ju, see teeb tuju heaks!