Aga esmalt sellest, miks on kliinik ühismeedias tähelepanu saanud. USA on üks kolmest riigist, mis enda tippsportlasi rahaliselt ei toeta. 2022. aastal tehtud uuringu andmetel ütles enam kui 40 protsenti USA sportlasi, et on arstiteenuste eest omast taskust maksnud keskmiselt 9200 dollarit aastast ja vaid 16 protsendile neist maksis alaliit hiljem selle summa tagasi. Pariisis aga avastas USA ragbinaiskonna koosseisus pronksi võitnud Ramsey, et olümpiaküla polikliinikus on tal võimalik erinevaid uuringuid tasuta teha. "Meil pole olümpiakülas üksnes tasuta toit, vaid ka tasuta meditsiiniteenused, tasuta hambaravi," kuulutas Ramsey TikTokis avaldatud videos. "Käisin günekoloogi juures, panin aja hambaarsti juurde ja järgmisel nädalal on mul silmakontroll."

Ramsey rääkis USA väljaannetele, et kui ta kliiniku avastas, otsustas ta kõik vajalikud protseduurid ära teha, et pakutavat maksimaalselt ära kasutada. Ramsey tunnistas Sports Illustratedile, et tagantjärele on ta mõelnud, miks kliiniku tasuta teenused teda üldse imestama panid. "Sest Ameerikas on tervishoiusüsteem nagu ta on. Hakkan võitlema universaalse tervishoiuteenuse eest," lubas Ramsey, kelle sõnul on kliiniku töötajad tänu avaldanud, et ta nende tööle tähelepanu juhtis.

Pariisi olümpiakülas on 3500 ruutmeetril polikliinik, mis peaks päevas suutma teenindada 700 inimest. Seal on apteek, vereprooviruumid, erakorralise meditsiini osakond ning lisaks ka eraldi alad füsioteraapia, dermatoloogia, günekoloogia, kardioloogia ja oftalmoloogia jaoks, samuti ka taastusraviosakond jäävannidega.                                                                  

"Ta ei ole nüüd mingisugune suur udupeen ülikoolihaigla, kus sul on kõik vahendid ja asjad olemas, aga selliseks erakorralise abi tagamiseks ja esmaseks käsitluseks on küll kõik olemas," jutustas Metsavas. "Näiteks radioloogiaosakond, kus toimuvad röntgenuuringu ja magnettomograafiauuringud, toimib küll väga mugavalt ja lihtsalt. Kui meil Eestis sa pead ikkagi päris mõnda aega ootama, et uuringule aega saada, siis siin, kui on vaja, lähme sportlasega alla kaasa, ütleme, et on vaja mingisugust uuringut nüüd ja praegu, siis tehaksegi see kohe ära."

Spordimeditsiini Sihtasutus spordiarst Metsavas on esimene Eestis töötav spordiarst, kes on läbinud Rahvusvahelise Olümpiakomitee spordimeditsiini täiendõppe programme. Just selle käigus sai ta mõtte ka olümpiamängudel enda oskusi rakendada. Esialgu oli tal sihikul Tokyo olümpia, aga Jaapani seadusandlus ei lubanud välismeditsiinipersonali kaasata. "Kuidagi jäi see info meelde ja tundus, et Pariis võiks ju olla midagi huvitavat," keris ta ajaratast tagasi. "See oli vist 2023. aasta jaanuaris, kui hõigati välja, et Pariisi mängude korraldajad otsivad appi vabatahtlikke. Hilisõhtul prantsuse keelt Google'iga tõlkides sai see ankeet ära täidetud."

Ehk Metsavas läbis tavalise vabatahtlike kadalipu, küll aga pani ta enda ankeeti piisavalt piiranguid, et veenduda, et kui õnn naeratab, saab ta tööle just meditsiinivaldkonnas. "See tõenäoliselt tähendas, et sattusin kuhugi natuke väiksemasse hunnikusse. Aga need hunnikud olid kindlasti ikkagi päris suured, sest mängudel on kokku hinnanguliselt ligi 45 000 vabatahtlikku. Ja ainuüksi meditsiinipersonali vabatahtlike kohtadele oli tulnud üle 30 000 avalduse, võeti umbes 2500. Aga sinna hulka kuuluvad ka kõik dopingukontrolli saatjad, parameedikud, õed, füsioterapeudid," selgitas ta. "Arste sealt hulgast on üsna väike käputäis. Kohti öeldi üles nendele, kes olid väljaspool Euroopa liitu, sest nende diplomite tuvastamisega on omad keerulised protseduurid. Lõpuks sai olümpiaküla kliinikusse umbes 30 välisarsti. Ülejäänud on ikkagi valdavalt Prantsusmaa meditsiinipersonal."

"Vabatahtlik on puhtalt palgata tööjõud, heas usus ja tahtmises aitame," muheles Metsavas. "Loomulikult on ka personali, kes on palgalised, aga need on üksikud ja need on siis sellised juhtivad pead, kes kogu kliinikutööd valdavalt haldavad. Igapäevast vastuvõtutööd teevad ikkagi vabatahtlikud."

Kolm nädalat vabatahtliku arstina töötanud Metsavas nentis, et tema igapäevatööst oli olümpial kogetu ikkagi mõnevõrra erinev. "Ma küll töötan siin ka spordiarstina, aga siin on see selline trauma- ja spordiortopeediakeskne," kirjeldas ta. "Ehk siis kliinikus mina töötan osakonnas, mis ongi sporditraumatoloogia ja ortopeedia ja me teeme seal põhimõtteliselt väikest traumapunkti tööd. Lihtsalt ägedate värskete sporditraumadega."

Olümpiaküla kliiniku mõte ongi ennekõike selles, et kui sportlastel või nende tugipersonalil midagi juhtub, oleks neile kiire arstiabi tagatud ja nad ei peaks kuskil tavahaiglas järjekordades ootama. Tõsisemate olukordade jaoks oli samuti süsteem paigas – millisesse haiglasse suunatakse sportlasi, millisesse ajakirjanikke, millisesse pealtvaatajaid. "Aga sportlaste puhul käis koordineerimine läbi meie kliiniku, mistõttu oli lootus, et kui saadame sportlase suurde haiglasse, siis ta liigub natuke teist teed pidi – nii nagu tänavatel on aeg-ajalt võimalik sõita olümpialastele eraldatud autoraja peal," jutustas Metsavas.

Avamisest peale kliinikus töötanud, aga mõned päevad enne olümpiamängude lõppu koju tagasi sõitnud Metsavas rääkis, et mängude alates oli neil päevas keskmiselt 500 vastuvõttu. "Meie osakonnas oli päevasel ajal tööl kaks kuni kuus ortopeedi või spordiarsti," sõnas ta. "On hetki, kus on rahulik, on hetki, kus on päris mõnusalt tempokas."

Metsavas ütles, et tema jaoks oli selle töö juures kõige põnevam osa värskete sporditraumade pool. "Kui sa meil töötad traumapunktis, siis see ei tähenda, et sa näed sporditraumasid. Meil Eestis tähendab selline spordiortopeedi või traumatoloogi vastuvõtt, et sa näed ikkagi kõike – eri vanusegruppidest ja väga erineva sportliku või mittesportliku taustaga inimeste probleeme. Aga siin on ikkagi puhtalt eliitsportlased ja värsked sporditraumad," põhjendas ta. "Olümpiaküla avades olid mõned päevad võrdlemisi rahulikud ja vaiksed, tundsid, et see on see vaikus enne tormi. Ja siis me ikka naersime, et kui olime seal viiekesi tööl, kellest neli on ortopeedid, siis vaatasid, et kui nüüd järgmine tuleb, siis ta saab viis arsti ühe arsti hinna eest. Kõigil juba sõrmed sügelesid natukene."

Küsimusele, kas olümpia ajal on ka karmimaid vigastusi juhtunud, vastas Metsavas: "On ikka. Sagedasemaid sporditraumasid on ikka palju, mida võib-olla mingil määral võime lugeda sellisteks igapäevasemateks või lihtsamateks – mingisugused kergemad luumurrud, liigeste või sidemete vigastused. Aga on ka selliseid vigastusi, mis sportlasele tähendavad juba pikemaajalist pausi ja vajavad korralikku taastamist, on need kas siis põlve ristatisideme vigastused või õlaliigese probleemid, küünarliigese suured sidemete traumad."

"Olen kuulnud, et ka mujal maja peal ehk siis erakorralise meditsiini poole peal või kardioloogias on ka selliseid päris keerulisi juhte olnud, aga sporditraumas on enamik olnud manageeritavad asjad ja seda, et keegi oleks siin kohapeal kindlasti operatsiooni vajanud, pole siiani õnneks kuulda olnud," lisas ta. "Paljud on sellised, kes kindlasti oma koduriigis vajavad täiendavat käsitlust, aga see ongi koduriigis. Esmaabi saavad nad siin ikkagi. Ja nad saavad tehtud kiire vigastuse diagnostika, et milles probleem on ja siis on võimalik juba seda kiiremini sportlase jaoks ka koduriigis edasi majandada."

Metsavas tõdes, et tema jaoks oli pisut isegi harjumatu, kuidas kliinikus erinevaid uuringuid tehti. "Mina näiteks alustasin mõnest lihtsamast uuringust ja siis kolleegid vaatasid, et võiks ju kohe magnetisse saata, miks sa nii teed," muigas ta. "Kuigi lihtsamate uuringutega saad ka sageli vastuse kätte ja oled harjunud nende kättesaadavus võib-olla on kiirem, mugavam, saad selle kohe ära lahendatud, tegelikult alati ei olegi seda magnetuuringu vajadust, siis siin kuidagi olid …. võib-olla see oli ka selline ortopeedide rõõm."

Ehk põhimõtteliselt raha ei pidanud lugema, mis uuringuid või kui palju tehti? "Põhimõtteliselt jah. Sportlaste seisukohalt on küll, et see, mida vaja on, see saab kõik tehtud, seal ei ole küsimust," kinnitas Metsavas. "See olümpiaküla on ju igas mõttes ehitatud sportlaste jaoks – on neil seal oma juuksurid, postkontorid, poed kõik. Ka kogu meditsiiniline tugi, mis siin on, on see, mida sportlasel on vaja. See, mida ja kui palju saame tagada kliinikus tugipersonalile või ülejäänud akrediteeringuga personalile, võib natukene kõikuda ja see on ajas natukene muutunud ka. On mõned reeglid, mis on läinud natukene karmimaks."

Kasutati liiga palju? "Jah, võib ka nii öelda, mingeid võimalusi ja teenuseid kasutati ikkagi omajagu ja selle tõttu seati neile mingid piirangud," sõnas Metsavas. "Aga, ikkagi, kui ka on tugipersonalil mingi mure ja ma ütlen arstina, et neid asju on ilmtingimata vaja teha, siis me saame kõik need asjad ära tehtud."

Tulles tagasi alguses räägitud Ramsey kogemusele – päris niimoodi pole ette nähtud, et sportlane tuleb olümpiale ja palub hambad korda teha, aga… "Teoorias, jah, see ei peaks nii olema, aga mul on väga raske öelda, et nüüd tal see hammas tõepoolest täna ei hakanud valutama," selgitas Metsavas. "Siin on neid riike, kus riiklik meditsiinitugi pole nii kättesaadav võib-olla. Või siis ka spordimeditsiiniline tugi ei ole nii heal tasemel ja kättesaadav. Ja nad tõepoolest kasutavad seda võimalust, et oma tervislik seisund sportlasena või siis ka tugipersonalina teatud määral üle kontrollida. Seda ikka tehakse päris palju. On sportlasi, kes võib-olla on hambaravi vahele jätnud, sest kodumaal on see kallis teenus. Ja siis käiakse siin hambaarsti juures. Mõni laseb sisuliselt täieliku tervisekontrolli ära teha, teevad nii palju, kui on võimalik. Inimlikul tasandil on lihtne mõista, et kui sa tõesti oled pärit kohast, kus sul meditsiiniabi on kas puhtalt tasuline, raskesti kättesaadav või selle kvaliteet on väga kõikuv, siis sa võtadki maksimumi sellest, mis siin pakutakse."

Kuigi töö oli vabatahtlik ja Pariisis viibimise eest tuli ju endal peale maksta, ei kahetsenud Metsavas, et selle kõik siiski läbi tegi. "On põnev olnud näha seda köögipoolt natuke teise nurga alt. Kui sa oled meeskonnaga kaasas, siis on sinu vaatekoridor üsna oma koondise keskne. Aga siin on võimalus näha väga erinevate alade sportlasi, aladelt, mida võib-olla sinu koondises muidu ei ole. Sa polegi näinud neid vigastusi, neid probleeme," lausus ta. "Näiteks meil sportvõimlemist ei ole, vähemasti mitte olümpiatasemel. Aga siin nägin värskeid traumasid. Mine tea, äkki üks hetk on meil ka sportvõimlejad sellisel tasandil ja kokkupuude nendega on siis juba mingil määral olemas."

"Ma arvan, et üks oluline asi, mida sellest kaasa võtta, on see võimalus kohtuda väliskolleegidega. Sest seal kliinikus on arste meil igalt poolt," jätkas Metsavas. "Sageli on sportlasega tema enda tiimiarst ka kliinikus kaasas, nendega suhtlus ja kontaktide loomine, ma arvan, on üks väga-väga suur boonus sellele asjale. Kunagi ei tea, millal võib tekkida olukord, et sa oled minemas mõne sportlase või tiimiga kaasa, näiteks Sloveeniasse, ja kui sul on ees teada mõni kohalik tuttav, kes oskab sulle kas või kohalike olude, haiglasüsteemi, mille iganes kohta infot anda, siis see on väga suur võit sul taskus."

Praktilise poole pealt ongi kaasa võtta sporditraumadega tegelemine ja see, kuidas neid käsitleti. "Kuna minu igapäevatöö on valdavalt selline iga-aastane tervisekontroll, kipun nägema pigem kroonilisi asju ja värsked traumad jäävad traumapunkti. Selles osas on see olnud mõnus värskenduskursus – meelde tuletada sellised põhitõed," mõtiskles Metsavas. "Ja kuna siin on ka ise uuringute vaatamist hästi palju, siis see on ka selline radioloogia poole meeldetuletamine ja värskendamine. Läbi praktika ongi kõige parem õppida. Lisaks tegelesime siin võistluste ajal raviotstarbeliste erilubade taotlemisega ja kõige paberimajandusega, mis selle juurde käivad, sellega ei olnud ma varem tegelenud. Praktilist väärtust on sellel kogemusel kindlasti päris palju."

"Tegelikult on ikkagi kihvt olnud. Kui ma võtan seda, et kui sa tuled koondisega arstina kaasa, siis mis iganes aeg sa siin oled, oled sa nädal aega või kolm nädalat jutti 24/7 tööl, aga tänu ametiühingutele on vabatahtlikuna väga konkreetselt limiteeritud tööaeg, millal sind tohib rakendada," muheles Metsavas. "Mis tähendab seda, et sul on võimalik ka päriselt vaadata ja nautida seda kohta, kus sa oled. Ja näha ka olümpiat läbi linnaelaniku silmade."

Mis üllatas naispoksijate juures?

Pariisi olümpial vabatahtliku spordiarstina tegutsenud Pii Metsavas sai esimest korda karjääri jooksul teha poksijatele võistluseelset ülevaatust. "Kuna poks on kaalukategooriatega spordiala, siis poksijatel on iga võistluspäeva hommikul kaalumine, et nad päriselt ikkagi sobituksid oma kaaluklassi, kuhu nad on ennast üles andnud," selgitas Metsavas. "Hommikuse kaalufikseerimise juurde käib ka värske meditsiinikontroll, selline kergem ülevaatus, et ei oleks varjatud vigastusi, mis võiksid olla ohtlikuks talle spordis osalemisele. Ja see toimub kõik varahommikul ja see on tõesti olnud üsna huvitav."

"Minul on olnud võimalus teha naissportlastele hommikuti meditsiinikontrolli. Nagu paljudel kaalukategooriate spordialadel, siis vahetult enne võistlusi kontrollitakse vahel oma kaalu ja selleks rakendavad sportlased erinevaid meetmeid, et kaalu natukene alandada. Ja selle kaalu alandamisel on ka oma muud tagajärjed, lisaks kaalunumbri muutusele. Mida on täitsa huvitav olnud vaadata," jutustas Metsavas. "Kui sul ikkagi automaatanalüsaator ei suuda mõõta pulsisagedust, sellepärast et käed on neil külmad, nad on kõik väsinud, näljased, unised, vererõhud on madalad, kehatemperatuurid on hästi madalad jäänud – kogu organism on kaaluhoidmisega säästurežiimis."

"Arvestades, kui palju on poksis lööke ikkagi näo pihta, tuleb ka hambaid kontrollida ja üks asi, mis mind ennast üllatas, on see, kui palju hambaid poksijatel puudu on," tunnistas Metsavas. "See oli päris karm avastus. Kui sul ikkagi naispoksija naeratab, siis esimene naeratus võib-olla ilus ja särav, aga suud avades on seal enamikul ikkagi hambaid puudu."