Märtsis Eesti Võimlemisliidu spordidirektori ametist lahkunud Inno plaanis suve rahulikult veeta, aga elul olid muud plaanid. "Olin valiku ees, kas veeta suvi mõnusalt oma koduaias, kasvavates kurke ja nautides töötu inimese suve. Aga nagu ikka, plaanid muutusid," rääkis Inno muheledes Pariisis hommikusöögi kõrvale. "Minu Euroopa võimlemisliidu kolleegid andsid mulle vihje, et Pariis 2024 korralduskomitee endiselt otsib tegijaid võimlemistiimi ja tähtaeg on põhimõtteliselt nädala pärast. Mul läks koheselt tuluke põlema."

"Loomulikult esimese asjana rääkisime läbi abikaasa ja lastega, mis juhtub, kui ma saan selle töö. Sest üheks tingimuseks oli ajutiselt Pariisi kolimine, nii et sa reaalselt pead leidma elamise ja toimetama siin. Ei ole nii, et tuled ja kandikul antakse kõik ette," jätkas ta. "Minu abikaasa vastus oli väga lihtne – ta ütles, et sa ju tead niikuinii, et sa lähed. Ja teine lause oli see, et sa tead niikuinii, et sa saad selle töö."

Ja saigi. Alates maikuust on Inno elanud Pariisis ja töötab võimlemise võistlemisala koordinaatorina. "Võistluspäevadel on minu ülesanne koordineerida võistluspaika ja konkreetselt võistlemisala, kaitsta võimlejaid, eraldada kohtunikud võimlejatest. Ühesõnaga, tagada võistluse laitmatu läbiviimine," selgitas Inno. "Aga kaks kuud töötasime välja tegevusplaane. Meil on reaalselt tabelid, kus on sekundite täpsusega kõik paigas. Ja muidugi on meil varuplaanid, et kui võistlusel midagi hilineb, siis teame, mida teha ja kuidas käituda."

Lisaks tuleb koostööd teha varustuse maaletoojaga, vahendada võimlejate ja treenerite tagasisidet. "Ja kolmas osa, mis jällegi algas päris ammu, on see, kuidas kogu see asi näeb telekas välja," rääkis Inno. "Ehk kogu meelelahutus, kuidas sportlased välja sammuvad, kuidas on treenerid ja kõik see."

Esmalt tegutses Inno sportvõimlemise peal, seejärel batuudihüpetes ning uuest nädalast juba tuttava ala ehk iluvõimlemise hallis. "Meil on tiimis veel 19 inimest. Neist 17 on kaasatud sportvõimlemisse ja batuudihüpetesse ja viis saab olema kaasatud iluvõimlemisse," jutustas Inno. "Iluvõimlemise formaat on palju lihtsam, seal on ainult kaks võistlust. Sportvõimlemises jagatakse medaleid pea iga päev."

Kuidas üldse saab olümpiamängude korralduskomiteesse tööle? "Kõigepealt tuli avaldus esitada. Kõik käis elektrooniliselt – prantsusepäraselt," muigas Inno. "Ja siis oli kolm intervjuuvooru ning lõpuks väga palju ootamist. Näiteks öeldi, et nädala pärast saad vastuse, aga tegelikult sain kuu aja pärast."

Aprilli lõpus anti Innole teada, et ta on osutunud valituks ja teda oodatakse juba mai algusest Pariisi. "Ütlesin kohe, et mai alguses ma kindlasti ei tule – mul polnud ju elamistki! Leppisime kokku, et esimene tööpäev on 21. mai," meenutas ta. "Ja siis algas kõige põnevam paanikaosakond, kas ma ikkagi teen seda päriselt…. ja mis seal salata, selle suure pinge pani ikka kõige rohkem sõna olümpiamängud."

"Ma tõesti kahtlesin, kas ikkagi saan hakkama. See on ju võõras keskkonnas, võõraste inimestega, ma ei tunne keelt. Algusest peale rääkisin, et ma ei valda keelt isegi minimaalselt tasemel. Ei, see ei ole probleem, kinnitati. Tegelikult see on siin takistus, aga see on ületatud," tõdes Inno. "Ja muidugi rahaline pool. Jah, see ei ole vabatahtlik töö, aga see töötasu, mida pakuti ja mida mul ei õnnestunud kolme vestluse jooksul muuta, arvestades, et elamise eest tuleb maksta ise ja elamine on… kes on siin käinud, teavad, millised hinnad siin on ja millised on tingimused."

Inno kasutas elupaiga leidmiseks aastate jooksul kogutud kontakte ja sai Euroopa võimlemisliidu kolleegi kaudu hea pakkumise. "Ütlen ausalt, äraminek oli päris korralik väljakutse, ikka pisar tuli silma," avaldas ta. "Sest ma sain aru, et ma ei ole väga hea ujuja, aga ma tundsin, et olen nüüd ookeanis ja pean kuskile välja ujuma."

Kui elamise eest tuleb ise peale maksta ja palganumber midagi erilist ei ole, miks siis seda kõike üldse teha? "Esiteks, see tundub võib-olla naiivse põhjusena, aga ma olen tegelikult eluaeg tahtnud pääseda võimlejana, hiljem treenerina ja siis veel hiljem võistkonna eestvedajana olümpiamängudele. Ja mis seal salata, see ikkagi kripeldas," tunnistas Inno. "Kuigi vahepeal panin selle unistusteraamatu kinni ja panin riiulile. Aga kui see tuluke ikka hakkas vilkuma, siis sain aru, et mul on piisavalt vanust ja ma pean hindama iga momenti. Ja ma ei kahetse."

"Teine põhjus on see, et töö on võimlemise juures – see on mulle tuttav, see on minu elu," jätkas ta. "Jah, sportvõimlemine ja batuudihüpped vähem, aga ma ikkagi jagan matsu. Ja see kogemus, mis ma olen elu jooksul saanud võimlejana, treenerina, töötajana ja ka ametnikuna, ikkagi andis mulle tuge ja aeg-ajalt ma lihtsalt sõudsin nende teadmiste ja selle kogemuse najal."

"Kolmas põhjus oli see, et meil tulevad 2025. aastal esimest korda Eestis iluvõimlemise Euroopa meistrivõistlused. Kuna see töö, mida ma siin teen, on reaalselt just see, mida me hakkame Eestis looma, siis see on päris korralik praktika," lisas Inno, et teeb osalt seda tööd ka Eesti võimlemise hüvanguks.

Aga kuidas siis näeb välja olümpiamängudeks valmistumine? Inno kõige kõrgem ülemus vastutab korraga mitme spordiala eest, tema alustas tööga juba kolm aastat tagasi. Seejärel asusid eelmisel aastal ametisse tema asejuhid ning Inno ja ülejäänud kolleegid hüppasid rongile kevadel. "Kompetents on kõigil väga erinev. Ma ise tundsin, et oleksin tahtnud liituda palju varem. Aga samas see kaks ja pool kuud andis meile tegelikult väga korraliku ettevalmistuse. Ma reaalselt teangi sekundi pealt, mis hakkab toimuma," sõnas Inno. "Väga palju on olnud iseseisvat õppimist. Nagu ülikoolis. Ehk siis sulle antakse raamatuid, antakse allikaid – tee ära. Meil on töötajaid – vähe, aga ikkagi on –, kes ei ole viitsinud seda teha ja nad on välja langenud. Nad on ise loobunud, sest nad said aru, et nad peavad tööd tegema ja tegelikult väga paljude jaoks ikkagi see vastutus ja kogu see rangus oli liiast."

Kuigi korralik ettevalmistus oli tehtud, oli esimene võistluspäev ikkagi ärev. "Kui kõik lahti läks, siis oli pekkis," naeris Inno. "Võib-olla iluvõimlemises tuleb seda vähem, sest see on minu n-ö veri. Aga sportvõimlemises tekitas minus kõige rohkem ebakindlust see, et mõtlesin, et kui treenerid midagi küsivad, kas ma oskan seda õiget vastust leida. Õnneks sain esimese päevaga aru, et ma ei ole üksi, meil on raadioside, mis toimib väga hästi ja kõik käib sekundi pealt. Nii kui on mingi takistus, kohe reageerid. Ehk siis väga olulisel kohal on siin see proaktiivsus ja reageerimine… ei ole vastust "ma ei tea"."

Inno sõnul tundis ta iga päevaga, kuidas kõik tuleb kergemalt. "Eile tundsin, et mul on juba natuke igav, tahtsin action'it," naeris ta viienda võistluspäeva järel. "Ehk tegelikult iga päevaga muutud professionaalsemaks."

"Hämmastav on see, et tegelikult Eesti meistrivõistluste korraldamine ja olümpiamängude korraldamine väga suures osas väga ei erine," mõtiskles Inno. "Lihtsalt mastaap ja vastutus on palju suuremad. Need pisiasjad, mida me läbi teeme võistluste korraldamisel, on tegelikult enam-vähem samad. Muidugi siin tulevad kokku meedia ja see pool, mis on siin ikkagi kordades suurem. See on ikka hämmastav! Ma olen kade, sõna otseses mõttes. Ja publik! Mul tuleb naeratus peale, kui selle kõige peale mõtlen. Siit on, mida kaasa võtta ja on, mida mitte kaasa võtta."

Kuna Inno ametinimetus on võistlemisala koordinaator, võiks ju mõelda, et seal samas kõrval olles saab ta suurepäraselt ka võistlust jälgida, aga… "Füüsiliselt, jah, asun seal juures. Põhimõtteliselt näen kõike. Aga kui keegi küsiks mu käest, kes juhib…" muigas ta. "Jah, me saame jälgida, aga me ei tohi end ka lõdvaks lasta. Ja ma naudin kogu enda tööprotsessi, ma ei tahagi ametipostilt lahkuda. Nii et kokkuvõttes – ma näen kõike, aga natukene teistmoodi ja ikkagi tähelepanu on alati korralduslikul poolel."

Kuigi korralduslikult on seni kõik laias laastus probleemideta kulgenud, on töö nii vaimselt kui füüsiliselt kurnav. "Sa oled hommikul kella kuuest kuni õhtul 11-ni jalgadel ja praktiliselt kogu aeg – ka pauside ajal – räägid tööst. See on psühholoogiline pinge ja päris paljudel on ikkagi sellised Ameerika mäed," nentis ta. "Aga leppisime kokku, et kui kellelgi on vaja ennast tühjaks rääkida, siis teeme seda, üritame mitte hoida asju enda sees."

"See tiimi kokkukasvamine algaski tegelikult võistluse esimesest päevast. Ja see on tore," rõõmustas Inno. "Me oleme nii erinevad inimesed, erinevatest riikidest, erinevatest generatsioonidest. Aga see on teineteise toetamine."

Inno ütles, et lisaks suurele kogemustepagasile, mis ta Pariisi olümpialt saab, on see kasulik rida ka CV-s, kui saad näidata, et oled töötanud olümpiamängude korralduskomitees. "Ma mõtlesin selle peale, mis edasi… ja ma tahaks veel! Ma arvan, et võimlejana mul ei ole enam võimalik kvalifitseeruda," naeris ta. "Ja üleüldse, ma julgen öelda küll, et see panus on isegi suurem, kui ma oleks võimlejana siin. Ma ei oska seda seletada. Ma lihtsalt naudin protsessi. Muidugi, kõik ei ole laitmatu, ma ei plaksuta käsi. Aga see ongi see teekond, mida ilmselt kõik läbivad millegi poole pürgides."

Töö Pariisi olümpial saab peagi läbi, millised on tulevikuplaanid? "Kõigepealt puhkan. Aga mul on ideid, mõtteid. Ma tahaks jääda spordi juurde. Mida täpsemalt, ma ei tea," arutles Inno. "Ma kindlasti tahaks seda kogemust, mis ma olen siin saamas, tuua Eestisse. Millises vormis, ma ei tea. Eesti võimlemise arengusse ma kindlasti panustan. Millises rollis, ma veel ei tea."

Millal jõuab Eesti võimleja jälle olümpiale?

Seni ainsa Eesti iluvõimlejana on olümpiamängudel võistelnud Irina Kikkas, kes sai 2008. aastal Pekingi olümpial 20. koha.

Millal jõuab taas Eesti võimleja olümpiale? "Ma olen päris mitu aastat ise seda koondiseprojekti vedanud ja väga optimistlikult alati rääkinud, et nüüd ja järgmine kord ja nii edasi. Ja ma reaalselt olin kindel, et Pariis on võimalik," avaldas nii Eesti kui Euroopa Võimlemisliidu juhatusse kuuluv Natalja Inno. "Aga siin ei piisa ainult ühe inimese mõtlemisest, on vaja ikkagi koostööd ja just algtasemel ehk siis süsteemi loomist."

"Ma natuke muutsin enda mõtlemist ja üritan nüüd mõelda sellele, et eesmärk on järgmisel aastal olla EM-il väärikalt esindatud. See annab meie võimlemisele väga suure järgmise sammu rahvusvahelisele areenile. Kui me seal suudame ennast hästi näidata, siis on kõik võimalik. Eestil on vaja nime teha," selgitas Inno. "Ma ei oska öelda, kuidas see on teistel aladel, kus on kohtunikud, kes panevad hindeid, aga meil on aeg teenida tulemusi tiitlivõistlustel. Kui see on tehtud, siis on ka olümpia tehtav. Peame investeerima võimlejatesse ja mitte treeningprotsessi, vaid võistlustesse. Peame rohkem välisvõistlustel käima, et ennast näidata. Meil on kahjuks praegu süsteem, et me käime nii vähe välisvõistlustel. Isegi kui meil on suurepärane võimleja, siis teda ei teata. See on see, mida ma õppisin nende aastatega, kus meil ei õnnestunud kvalifitseeruda."

Järgmine suveolümpia on nelja aasta pärast USA-s. "Ma ei saa lubada, et oleme Los Angeles esindatud, aga ma näen ja tean, kui palju tööd tehakse noorte võimlejatega. Me peame kasvatama sellise süsteemi, et võimlejad püsiksid meistriklassis kaua ja tervena," mõtiskles Inno. "Kuidas seda teha? See on ilmselt niisugune pikem protsess. Nii et peame natukene maha rahunema ja selle olümpiaunistuse võib-olla mõneks ajaks kõrvale panema. Nagu minul – see unistus ei täitunud mitte 18-aastasena, vaid 44-aastasena. Aga peame nautima seda vahepealset protsessi."