Kohtumine oli tasavägine ja pingeline. Mängu asus juhtima Holland, kui 17. minutil suutis end kastis löögile mängida Hollandi keskväljamängija Jill Roord. See jäi hollandlaste ainukeseks raamilöögiks terve mängu jooksul.

Olgugi et Holland valdas palli 59 protsenti tervest mänguajast, jõudsid Ameerika Ühendriikide koondislased siiski seitse korda löögile, millest kolm läksid raami. Arvestades seda, et tegemist oli finaalmängu kordusega, andis kohtunik vaid ühe kollase kaardi - mäng oli pigem ettevaatlik.

Mängu viigistas nurgalöögist Lindsey Horan, kes suunas Rose Lavelle'i tsenderduse peaga osavalt väravasse. Ühendriigid suutsid välja võidelda lausa 11 nurgalööki Hollandi ühe vastu.

Ameerika Ühendriikide naiskonna legend Alex Morgan jõudis samuti palli väravavõrku toimetada, kuid värav ei lugenud, sest määrati suluseis.

Enne viiki Hollandiga oli Ameerika Ühendriikide naiskond võitnud rekordilised 13 mängu järjest. Suurturniiril pole neid veel alistatud 19 mängu järjest.

Hollandi peatreener Andries Jonker rääkis enne mängu, et see mäng näitab, kuidas on naiste jalgpall arenenud. Ta väitis seda, et kõikjal maailmas on tasemevahe Ameerika Ühendriikidega aina vähenemas.

E-alagrupi esimeses ringis alistas Ameerika Ühendriikide koondis 3:0 Vietnami ja Holland jäi Portugali vastu 1:0 peale.