Vanker jõudis võrkpallini isa kaudu, sidemängija sai temast vähese jõu tõttu. "Esimene aasta kui ma alustasin, siis ta pigem tiris mind sinna kui ma ise tahtsin. Noorteklassis mul kõige rohkem jõudu ei olnud, et palli maha lüüa, siis tõsteti mind sidemängija positsioonile. Seal sain ma hakkama ja sinna ma jäin," meenutas Vanker ERR-ile.

Üle-eelmise klubihooaja keskel siirdus Vanker ka Meistrite liigas mängiva Belgia kõrgliigaklubi Greenyardi Maaseik ridadesse. Läinud hooaeg lõpetati Belgias hõbedaga. Koondisedebüüdi tegi Vanker 2018. aastal. Praegune koondise juhendaja Alar Rikberg on siiani andnud sidemängijatele vabad käed.

"Võib-olla teiste treeneritega oli rohkem suunitlusi ja mingeid kindlaid taktikalisi asju. Praegu on pigem vabad käed, et võime teha, mis tahame, aga kui mingi hetk jooksebki mäng kokku, eks ikkagi tuleb pingi pealt mingeid soovitusi või näpunäiteid, mida teha mingis kindlas olukorras," selgitas Vanker. "Ma ei tea, kas ma ennast põhisidemängijaks veel nimetaksin, aga siiamaani olen ma enamus mängud alustanud küll. Ei ütleks, et see mingit lisapinget peale paneb, ma üritan iga mängu nautida ja võtta vabalt, et kui ennast pingesse panna ja üle mõelda, siis läheb keeruliseks."

Enda mängupilti soovib Vanker veelgi parandada. "Kindlasti tahaksin blokis veel natukene tugevam ja servil natukene võimsam olla. Need on kindlasti kaks kohta, kus ma saaksin veel areneda," tõdes ta.

Eesti meeste võrkpallikoondis peab Kuldliiga eelviimase alagrupikohtumise 14. juunil Slovakkias.