"Tegelikult võib öelda, et sisulist arutelu ei toimunud. Kõigil olid otsused juba varem tehtud. Väga hästi iseloomustas seda olukorda ühe delegaadi seisukoht, et kuulge - lõpetage see pull ära, hääletame ruttu ära ja saame tähtsate asjadega tegelema hakata," sõnas Paalberg.

"Kohapeal olid sõnavõtud ja sõna said seekord kõik. Eelmine kord, kui oli päris kongress Lausanne'is, füüsilise kohalolekuga, siis mõned trambiti ikkagi maha, aga siin said kõik sõna ja rääkida, kes soovisid. Aga ma arvan, et nende kõnedega väga palju seisukohta ei muudetud."

Kas see lause, et lõpetame ära, saame tähtsate teemadega edasi minna, viitab sellele, et otsus on niikuinii sisuliselt tehtud või ongi alaliite ja riike, kes ei mõista kogu asja tähtsust?

Ma arvan, et nad tahtsid ruttu hääle ära anda ja oma isikliku eluga edasi minna. Nende jaoks olid demokraatlikud protsessid, kus kõik saavad oma arvamust avaldada, segav faktor. Üldine sentiment on see, et see on Euroopa probleem. Sõdasid on kogu aeg ja miks me peaks erandi tegema? Selline see suhtumine oli. 69 häält oli vaja, seal oli 86-89. Arvestatav enamus.

Millest häälte jagunemine räägib?

Pettumus, aga ootuspärane. Vaadates eelnevaid hääletustulemusi oli ette näha. Tuleb tõdeda, et Euroopa ja mõned riigid veel on ühel arvamusel ning hulk Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika riike teisel arvamusel. Kuna igal riigil on üks hääl, siis see näitab riikide seisukohti.

Mis on praktilised probleemid, mille ees rahvusvaheline vehklemine nüüd seisab seoses venelaste naasmisega?

Seal on hulk probleeme. Mõned on need, mis puudutavad konkreetselt Eestit. Põhjamaade vehklemisliit saatis praktilised küsimused ja need said kongressil rahvusvahelise vehklemisliidu täitevkomitee poolt vastatud. Üks oli see, et mis saab võistlustest nendes riikides, kus venelastele ei anta viisasid. Vastus oli selline, et FIE teeb kõikvõimaliku, et viia võistlused teistesse riikidesse üle, kus selliseid piiranguid ei ole. Meil on sügiseti Tallinna Mõõk, maailma karika etapp, FIE ametlik võistlus.

Praegu lõppesid meil edukalt juunioride-kadettide Euroopa meistrivõistlused, kandideerime juunioride-kadettide maailmameistrivõistlustele. Meil siin Eestis on vaja mitmeid asju praktiliselt üle vaadata, mida see tegelikult tähendab. Nad pole olnud aasta aega dopingukontrolli all... Otsus on ka üldsõnaline. Millal nad võistlustele lubatakse - aprilli teisest poolest. Ei ole mitte kuupäevaline, vaid aprilli teisest poolest. Mis omakorda tähendab seda, et on tulemas juunioride-kadettide MM, mis toimub 2.-10. aprillini. Selle järgi kadetid ja juuniorid ei peaks sinna saama.

Otsus on tehtud, aga nagu kongressil lõppsõnas üle korrati, siis tegeliku otsuse olümpial osalemise kohta teeb rahvusvaheline olümpiakomitee. Kui olümpiakomitee otsustab, et ei saa olümpiale, siis see on ülimuslikum kongressi otsusest.

Seda vehklejate otsust oodati. Nüüd on see käes. Mida sisetunne ütleb? Kas see käivitab ahelreaktsiooni?

Ma arvan, et olümpiakomitee koha pealt on raske öelda, kuna see on natuke teistsugusel moel üles ehitatud kui alaliidud. Aga ma arvan, et riikide esindatus ja rahvusvahelise spordielus osalevad riigid on ju samad - vehklemisliidus on ju 157 riiki. Ma arvan, et paljudel spordialadel on sinnakanti. Hääletus võib minna samasuguseks, aga mis otsustab olümpiakomitee, seda on ilmselt olümpiakomitee enda käest parem küsida.

Oma sportlastelt Eesti vehklemisliit kuidagi teistsugust suhtumist ei eelda ja midagi nõudma ei hakka olukorras, kus agressorriikide sportlased lubatakse tagasi võistlema.

Meie seisame oma sportlaste seljataga. Meie ei hakka neid sundima ega tegema. Täna oli uudis Läti kohta ja ka Läti vehklejad meil siin Euroopa meistrivõistlustel kurtsid, et kui nüüd tagasi lubatakse, siis nad ei saa üldse võistelda. Lätis on see väga karm. Kui osaled võistlustel, kus on vene sportlased, siis jääd riiklikust toetusest ilma. Kui nad on tagasi lubatud, siis sa ei saa tiitlivõistlustel osaleda. Siis sa ei saa ka tulemust näidata ja sporditegemise mõte on ka küsitav. Meil sellist asja ei ole.

Vaata ka ETV spordisaate lugu: