Tugevas alagrupis minnakse EM-il vastamisi gruppi võõrustava Itaalia, samuti Šveitsi, Serbia, Saksamaa ja Belgiaga.

Mullu kevadel Eesti koondise peatreeneriametisse asunud itaallase Fabio Soli ametist lahkumisest teatati jaanuari lõpus. Itaalia kõrgliigas, kus Soli töötab, kehtib reegel, mis keelab sealsete meeskondade peatreeneritel samal ajal rahvuskoondise peatreeneritena tegutsemise. Reegli vastu eksimise puhul on ette nähtud suur rahatrahv – Soli püüdis olukorrale kohtu kaudu lahendit leida, kuid see tal ei õnnestunud.

Teada on, et järgmisest hooajast trahvid karmistuvad. Tekkinud olukorras tuli Solil ja Eesti Võrkpalli Liidul leppida reaalsusega ja nii sai koostöö läbi.

Eesti Võrkpalli Liidu spordidirektor, varasem pikaaegne koondise kapten Kert Toobal tõdes, et Soliga lepingut sõlmides teadis alaliit riske, mis võetakse.

Varasemat arvestades saab koondise viimaseid aastaid peatreenerite mõttes pidada pigem turbulentseteks. Cedric Enard täitis rolli aastatel 2019-2021 ja Fabio Soli püsis ametis tegelikult vähem kui aasta.

Pärast peatreener Soli lahkumist puudutava uudise ilmumist pole Eesti Võrkpalli Liit ametlikku konkurssi välja kuulutanud. Juhendajat aga otsitakse ja CV-sid on alaliidule saadetud üle 20. Neid, kellel on Eestiga rohkem sidemeid, võib kandidaatide hulgast üles lugeda vahest neli-viis.

Eestlastest tasub potentsiaalsete kandidaatidena kindlasti välja tuua 39-aastane Rainer Vassiljev ja 41-aastane Alar Rikberg. Üks huvitavamaid küsimusi peitubki selles, kas esimest korda pärast aastat 2014 saab peamise juhendaja toolil võimaluse Eesti treener.

Toobal ütles, et mingit paanikat peatreeneri küsimusega seoses alaliidus pole. Üldine kava, kuidas koondis finaalturniiriks valmistub, on tegelikult paigas. "Me ise kindlasti ei käsitle seda kui mingisugust kriisi. Kriis oleks sellisel juhul, kui meil on üks valik ja keegi teine ei taha tulla. Siis me võiks arvata, et see on kriis," arutles Toobal. "Antud hetkel meil on valikut, me ei jookse otseselt mingi ajaga ka võidu. Meil on teada, et meil on suvel euroliiga, meil on teada, et meil on suvel EM. See olukord oleks kindlasti ärevam, kui meil oleks valikturniir, kui meil oleks vaja saada EM-ile, siis oleks olukord meie jaoks tõenäoliselt kindlasti ärevam. Nüüd ongi meie oma võimalus seada peatreeneritele ülesandeid, mida me tahame – kas ikkagi tahame ainult seda suve või me vaatame seda kui ettevalmistust ka tulevikuks ja annamegi sellise töörahu."

"Loomulikult on tähtis see, kuidas mängukvaliteet välja näeb ja kuidas mehed tunnevad. Kindlasti on erinevad treeneri ülesanded klubis ja koondises. Midagi pole teha, koondises ainult piitsaga ei saa, siin ikkagi tuleb tekitada selline ühtne hingamine, ühtne eesmärk. Ja need mängijad tuleb lihtsalt panna kõik ühes suunas koos liikuma, see on kõige olulisem ja selleks halba ei tee mängijate tundmine," jätkas Toobal. "Ma ei tähtsustaks üldse üle seda Soli äraminekut praegusel hetkel. Treenerid mingil hetkel võivad tulla, võivad minna mis iganes põhjusel. Meile on kõige olulisem leida siia selline treener, kes toobki mingisuguse stabiilsuse, kes tekitab mängijates ühtse rusikaga, kus on selge eesmärk. Mõnes mõttes Soli läks või suure tõenäosusega läheb ühte maailma tippvõistkonda klubi mõistes. Ja meil ei ole mõtet sellest mingisugust tüli üles tõmmata. See ongi tema eluvõimalus, sinna ei olegi mitte midagi teha ja meil tasub igal juhul see parem enda jaoks kasulikuks pöörata."

"Meil on võib-olla olemas mingi aja pärast selline treener, kellele me lihtsalt võime iga hetk helistada, kes tunneb ennast tänuvõlglasena, me saame tema teeneid kasutada. Meil ei ole mõtet siin ajada oma joru, need lepingud tulevad ja lähevad ja ega me ei saa siin hoida ühtegi treenerit, kellel on mingisugused muud huvid mängus. Need põhjused võivad olla lõppkokkuvõttes perekondlikud või mis iganes," lisas Toobal. "Loomulikult, hea oleks leida vahelduseks nüüd natukene stabiilsust. Eks sellega on alati ju see, et sa võid leida selle stabiilsuse, aga siis jääb midagi muud puudu ja siis võib-olla juba koondis tahab natukene rohkem. Võib-olla meil on vaja sellist treenerit, kes tahab koos selle meeskonnaga edasi liikuda. Kui võtame mingisuguse võib-olla hea CV-ga treeneri, siis temal on oma asjad tehtud, tema teebki seda ainult kui ühte sellist lühiajalist projekti, et saavutada midagi paremat, aga kui sul on treener, kes saab aru, mis positsioonis ta on ja et see on vahend temale endale tekitada nime või näidata, et ta on keegi ja ta ehitas millegi üles. See on väga oluline mida saad kasutada päris palju aastaid."

Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi õppejõud, endine tipprannavõrkpallur ja ka treenerina Eesti meistriks tulnud Kristjan Kais hindas omalt poolt olukorda, kuhu peatreenerita koondis on pool aastat enne finaalturniiri sattunud. "Eks ta ikka omamoodi on keeruline, aga ma arvan, et ta väljast võib-olla tundub natukene keerulisem kui ta tegelikult on. Sest sellel tasemel mängijad on ju teada, nende käekäiku klubides saab jälgida ja mis teeb selle välistreeneri jaoks – kui peaks tulema välistreener – lihtsamaks," mõtiskles Kais. "Tegelikult on ju olnud Eesti treenereid siin üks-kaks-kolm tükki, kes on koondise juures olnud ja kes oskavad seda sisulist infot anda. Mis võib-olla jälle teeb keerulisemaks, kui me räägime välistreenerist, siis ta kindlasti ei suuda selle lühikese ajaga õppida tundma või siis aktsepteerida seda, et mehed on eripärased ja igaühel on omad võib-olla tervisehädad, vaimsed hädad. Selles mõttes oleks kindlasti mõnel Eestist tulnud treeneril lihtsam, sest nad tegelikult tunnevad meeste hingeelu. Paljud neist on vähemal või rohkemal määral nendega klubitasandil kokku puutunud."

"Ma ise oma mõtetes olen kaldunud ka sinnapoole, et võib-olla oleks aeg küps uuesti minna tagasi Eesti treeneri peale," jätkas Kais. "See on ju tegelikult võrkpalliringkonnas olnud jutuks juba mõnda aega, vähemalt siin Tartu Ülikooli spordihoones, kus Alar Rikberg töötab, et see oleks võib-olla mõistlik valik nüüd tagasi tulla. Tollel hetkel, kui välistreeneri peale mindi, siis olid ajad natukene teised, meil oli vaja õppida, meil oli vaja Euroopas jalg ukse vahele saada. Seda kõike on nüüd tehtud."

"Ja teiseks minu arust soosib seda ka see, et välistreenerite käekäik Eesti koondise eesotsas ei ole olnud väga edukas," nentis Kais. "Need viimased valikud, mis me oleme teinud, ei ole ju läinud vähemalt võrkpalliringkonna jaoks nii nagu oodati ja loodeti. Ka see paneb võib-olla esitama küsimusi, kas see välistreener on õige valik. Nad tulevad oma meetoditega, tulevad võib-olla suurest riigist, kus mängijate valik on suur. Aga Eesti koondis on natukene teistmoodi, meil on need mängijad, kes meil on. Me peame parema tulemuse saavutamiseks arvestama ikkagi mängijate eripäraga, võib-olla mõni tahabki rohkem puhata. Usun, et Eesti treenerid suudaksid seda osa paremini arvestada."

Kogenud spordiajakirjanik Märt Roosna on Eesti võrkpallis toimuvat aastaid kajastanud. Koondise endisest peatreenerist Avo Keelest on Roosna kirjutanud ka raamatu. Aastal 2014 tehtud valikut, kui koondise juhendajaks toodi Gheorghe Cretu, pidas Roosna igati loogiliseks ja põhjendatuks. Praegusele seisule otsa vaadates nõustus Roosna aga Kaisiga – eestlasest juhendaja paistab õige valik.

"Ma arvan, et tõesti on aeg küps, et teeksime selle käigu, et antakse eestlastele võimalus. Meil on need mehed olemas, kes on selleks valmis. Rainer Vassiljev, kellest on juba räägitud mõnda aega, võiks olla järgmine. Viimaste aastatega on ennast kõvasti pilti mänginud Alar Rikberg. Üks neist kahest vabalt veaks välja, kui anda talle võimalus," sõnas Roosna. "Sest kokkuvõttes ega väga palju kaotada ka ei ole. Kaks viimast EM-i on olnud pettumus, ei ole saadud alagrupist edasi 16 hulka. Aga kui me vaatame seda alagruppi, kes meil seal vastas on, siis pigem seekord Eesti on sellises positsioonis, et alagrupist edasisaamine oleks juba üllatus. Šveitsi, ma eeldan, peaksime võitma, me oleme soosikud. Aga Belgia vastu me pigem oleme autsaiderid, ehkki Belgial on ka praegu on noorenduskuur ja ei ole seesama Belgia, mis Tallinnas mõned aastad tagasi."

Valiku peatreeneri osas teeb lõpuks siiski alaliit. Mõistagi ei võta spordidirektor Kert Toobal sama ühemõttelist positsiooni nagu Kais või Roosna. Samas teatakse väga hästi, mida valikul silmas tuleb pidada. "Jah, see on selge, et meil ei ole mõtet luua endale illusiooni, et me leiame kellegi, kes siin selle väikse ajaga tekitab täitsa mingi oma süsteemi," rääkis Toobal. "Peame arvestama seda, et enamik on noored mängijad, kes võib-olla praeguseks juba mängivad ja kannavad tähtsat rolli oma klubides. Ja meil on ikkagi mingisugune seltskond selliseid vanemaid ja kogenumaid mehi. Ja siis nüüd tuleb suve jooksul see punt kokku panna. Loogika ütleb, et sellega saab kõige paremini hakkama see, kes neid mängijaid juba tunneb, see on kindlasti üks koht."

"Teine koht on see, et kui me avastame võib-olla nädala või kahe pärast, et need vanemad mehed on vigastatud või nad otsustavad mitte tulla, siis see kardinaalselt muudab jälle seda treeneriotsingu sihtgruppi. Siis on võib-olla kuldliiga ja EM selliseks eelkäijaks millegi suurema ehitamisel. Aga minule teadaolevalt praegu on kõik vanemad mehed andnud nõusoleku EM-il osaleda ja see kindlasti muudab natukene seda, keda me otsime," selgitas Toobal. "Kindlasti praegusel hetkel Eesti treeneritel ja Eestiga seotud olnud treeneritel on edumaa, midagi pole teha, see on paratamatus. Meil samas on ju eestlastest treenereid, kes on kõva häälega välja öelnud, et nad tahavad koondise treeneriks saada ja võib-olla siis nad ongi selleks ise valmisoleku või selle tahta leidnud, et nüüd on see siis see aeg. Sellega kindlasti juhatus arvestab ja lõplik tõde siis selgub ikkagi selliste vestluste käigus juba."

Veel hiljuti tippvõrkpalli mänginud mehena võiks Toobal omada head ettekujutust sellest, milliste omadustega treeneri liitumist koondise pallurid pool aastat enne finaalturniiri sooviksid. "Kui ma ennast paneks mängijate olukorda, siis mina sooviksin sellist head suhtlejat, kellel on selged eesmärgid, selged soovid ja selge käekiri," loetles Toobal. "Samas, kui ma ennast panen aastatagusesse olukorda, siis võib-olla ka, et koormuse ja puhkuse asi oleks piisavas tasakaalus. See kindlasti on midagi sellist, millega me siin viimasel ajal oleme pigem üle piiri läinud."

"Võib-olla on kõige suurem küsimus, kas Eesti treeneritel on justkui see autoriteet kõikide mängijatega olemas," hindas Kais. "Võib-olla natukene raskem ongi, et Alar ja Rainer, kes on kõige rohkem läbi käinud siin nimedena, on ikkagi noored treenerid ja mõned mängijad on sellises vanuses, et kergesti kipub tulema see, et ma olen mänginud siin ja seal, ma tean ise paremini. Et saada need mängijad käima ühte jalga või nagu sporditeooria ütleb selle kohta, et kui on trots treeneri või kaasmängijate vastu, siis hea treener suudab selle muuta trotsiks vastase vastu. Kui seda suuta… aga see on raske ülesanne. Midagi sellist oleks meil teoreetiliselt vaja. Loomulikult ideaalset ei leia, aga võib-olla siis, kes kõige rohkem ühtib nendes kriteeriumites."

Ka Märt Roosna ütles, et kombinatsioon varasemate välismaalt pärit peatreenerite poolt õpetatust võiks praegu edu toota. "Kui nüüd suudetakse iga treeneri nägemuses kõige olulisem välja noppida, seda piisavalt doseerida ja see kokku panna. Ma arvan, et see treener võikski olla selline, kes tegelikult neid mängijaid ja nende psühholoogiat väga hästi tunneb, ta oskab vajutada õigeid nuppe," arutles Roosna. "Ta oskab kasutada kõigi kõige paremaid külgi. Ja nendest samadest taktikalistest ja tehnilistest asjad, mida on siin harjutatud, suudab teha selle optimaalse valiku. Kui me räägime siin kiirest mängust, siis mis on see kiirus, mida nad veavad välja, et ei hakkaks liiga palju vigu tulema. Kui me räägime servist, mis on siis servi riskiprotsent, mida me teeme. Võib-olla kõik need asjad kokku panna ja lihtsalt hoida seda tiimimeeleolu üleval, mitte kruttida liigseid pingeid ja jumala eest, et nüüd jälle alaliit ei hakkaks rääkima, et veerandfinaal on eesmärk ja nii edasi."

Eesti Võrkpalli Liidu spordidirektor Kert Toobal ütles, et peatreeneriks kandideerijatega on kokku lepitud video vahendusel toimuvad intervjuud. Nendele kandidaatidele, kelle palgasoovid on väga suured või kes tahavad kaasa võtta suure välismaalastest koosneva taustatiimi, alaliit tõenäoliselt nii palju tähelepanu ei pööra.

"Midagi ei ole teha, treeneri rolli peab ka vaatama kui mängija rolli. Kui mängija tahab areneda, tahab panna ennast ebamugavasse olukorda, siis ta läheb oma mugavustsoonist välja, siis ta lähebki ja otsib uusi väljakutseid," sõnas Toobal. "Kui meil näiteks on treener, kes on eluaeg ühes samas klubis olnud, ta võib olla hea treener, aga see mingi hetk ikkagi ammendub. Selles mõttes meil on ju praegu siin treenereid, kes on ringi liikunud, kes on käinud, kes on olnud erinevate treenerite kõrval, kes on tundnud pinget, kes on aru saanud, mida valesti tehakse. See on ka üks ülitähtis tähtis roll, et abitreeneritel üldiselt on palju rohkem infot käes kui peatreeneril, neile kurdetakse võib-olla natukene rohkem. Ja kui sa suudad seda selekteerida ja sealt selle kasuliku osa välja võtta, siis seda saab kasutada kindlasti hiljem."

"Teisest küljest, eks treeneri enesekindlus on ju ka. Kui treener ütleb kõva häälega välja, et ma tahan olla Eesti koondise treener, siis minu jaoks on märk. Isegi kui ta võib olla väga hea treener ei ole, siis minu jaoks on see respekt, et inimesel on samamoodi eesmärgid ja kindlasti seda, ma arvan, tuleb arvestada," lõpetas Toobal.

Vikerraadioga rääkinud mehed on paljudes asjades seega üksmeelsed. Praegu hinnates paistab, et eestlasest peatreeneri saamise tõenäosus on võrkpallikoondise jaoks üle 50 protsendi. Kui adekvaatne selline hinnang on, peaksid näitama lähinädalad.