Jaanuari alguses lõpetas kiiruisutaja Marten Liiv Euroopa meistrivõistlustel sprindi mitmevõistluses võidetud pronksiga ühe põua, mis oli kestnud pea 59 aastat. Nii palju aega oli möödunud sellest, kui Ants Antson tuli Innsbruckis 1500 meetri distantsil olümpiavõitjaks ja võitis Eesti kiiruisutamisele seni viimase täiskasvanute tiitlivõistluste medali.

Liivi EM-pronks tõestab taas, et aastakümneid Eestis sisuliselt varjusurmas olnud kiiruisutamine elab praegu läbi suurt tõusu. Vähemalt seni, kuni jätkab Liiv, paistavad tulevikuperspektiivid korralikud.

Kiiruisutamine pole väikeses Eestis loomulikult ainus näide, kuidas üks spordiala või spordi-distsipliin käib läbi arengutee erinevad äärmused. Ühel momendil on olemas maailma absoluutsed tipud, järgmisel ei pruugi aga leiduda ka Eesti-tasemel harrastajaid. 

Vikerraadio sporditoimetus vaatas Eesti spordiväljal ringi ja tegi valiku aladest või spordi-distsipliinidest, mida sobib kiiruisutamisega kõrvutada.

Vahest kõige ilmekam sära ja selle taandumise näide Eesti spordis on jalgratta trekisõit. Mõnikord tundub, et kogu meie trekiajalugu piirdubki Erika Salumäe ja tema sprindis võidetud kahe olümpiakulla ning kahe MM-tiitliga piirdubki. 

1980. ja 1990. aastad on aeg, mille kordaminekuid pole mõtet eelneva ja järgnevaga võrrelda. Hilisemast ajast võib välja tuua veel Daniel Novikovi, kes murdis 2008. aasta Pekingi olümpiale, kus oli 21.

Kuidas võtta kokku Eesti trekisõidu minevik ja praegune seis? Ragnar Kaasik otsis üles jalgrattatreeneri ja -mehaaniku Andres Lekko, kellega neil teemadel vestles. 

"Julgen arvata, et Erika Salumäe olümpiakullad on puhas anomaalia. Erika tekkis tuli, oli, võitis. Loomulikult Erika oli andekas. Meil trekisõit Eestis oli väga kõval tasemel 1970. aastate alguses kui trekk oli värskelt ehitatud ja osad maanteesõitjad tõsteti treki peale ümber ja seal käis mingi planeeritud tegevus. Esimene hurraa värskest rajatisest oli see, mis lükkas käima väga head liikumised. Ajalooraamatus on selline kaader, kus Eesti koondis on Tallinna trekil võitnud või napilt pähe saanud saksa koondiselt, kes tuli omakorda 72. või 76. aastal olümpiavõitjaks," rääkis Andres Lekko.

Vehklemist kui spordiala seostab noorem põlvkond Eestis sisuliselt üksnes epeevehklemisega. Tokyos lisandus riigi olümpiavõitjate nimistusse korraga neli nime, kui Eesti naiskond alistamatuks jäi. 

Tegelikult kasutatakse tippspordi tasemel epeele lisaks veel kahte relvaliiki: floretti ja espadroni. Kui espadronis Eestil liiga palju saavutusi ette näidata pole, siis floretis saab kiidelda lausa kahe olümpiakullaga, mis Svetlana Tširkoval Nõukogude Liidu naiskonna koosseisus võita õnnestus. Seda aastatel 1968 ja 1972.

Oluline on märkida, et naiste epee kuulus olümpiaprogrammi esimest korda alles 1996. aastal, seega tuligi naiste varasemalt olümpiale pääsemiseks tegeleda floretiga. Espadron sai oma esimese võimaluse 2004. aastal.

Teenekas vehklemistreener Peeter Nelis alustas sportlasteed 1960. aastatel ja treenis paralleelselt nii epeed kui floretti. Üldistades ütleb Nelis, et epee paistab eestlastele olemuslikult kõige paremini sobivat. Vanasti oli aga kahe relva paralleelne omandamine normaalne.

"Tol ajal oli kombeks, et harrastati mõlemat torkerelva, kuna seda peeti arengu seisukohalt vajalikuks. Olid ajad kus veheldi mitte ainult kahte, vaid kolme relva. Nii oli see veel 1950. aastatel, aga tänapäeval on läinud asi seda teed, et spetsialiseerutakse kohe ühele relvale. Väga head teadmised olid nii mõnelgi treeneril, aga torkerelvad on võrdlemisi sarnased ja üldiselt treenerid valdasid mõlemat relva," kommenteeris Peeter nelis.

Eesti spordis pretsedenti loovate saavutuste juurde kuulub olümpiakuld veepallis. Selle võitis 1980. aasta suveolümpiamängudel Moskvas Mait Riisman, kes kuulus esikoha saavutanud Nõukogude Liidu meeskonda.

Täna mängitakse veepalli siinmail näiteks mõningatel firmaspordi võistlustel ja pigem meelelahutuslikus võtmes. Tipptasemel veepalli on eestlased võib-olla olümpiamängude ajal televiisorist näinud, kuid isiklikum kokkupuude üldiselt puudub.

Õhtulehe spordiajakirjanik Deivil Tserp pani aastal 2017 kokku raamatu "Eesti ujumise lugu", kus on välja toodud ka Eesti veepalli arengulugu. Deivil Tserbiga vestles Ragnar Kaasik. Alustati Mait Riismani olümpiavõidust.

"Selleks ajaks oligi Eesti veepall juba praktiliselt lagunenud ja sellepärast võttis Mait Moskva teekonna jalge alla. Siin väga varianti ei olnud. Seda tehti edasi, aga see oli ikkagi põlve peal toksimine. Eesti veepallil on tegelikult päris ilus ajalugu. Veepalliga on tegeletud Eestis aastast 1926, kui Tartus toimusid esimesed Eesti Vabariigi meistrivõistlused. Põhiliselt tegelesid sellega ujujad ja see oli ettevalmistuses mõnus vahelduses," rääkis Deivil Tserp.

Pärast Teist maailmasõda kerkis Eesti kergejõustikus esile mees nimega Bruno Junk. Visa tööga õnnestus tal kiirkäimises jõuda medalini kahel järjestikusel olümpial: 1952. aastal Helsingis ja 1956. aastal Melbourne'is, mõistagi NSV Liidu koondise liikmena.

Samas võib üsna kindlalt väita, et spordihuvilised ei suuda Eesti kiirkäimisele mõeldes peale kahekordse olümpiapronksi Junki liiga palju nimesid välja tuua. Viimastel aastatel on see ala jällegi meediakajastust saanud, kuna rahvusvahelisel tasemel paistab lootustandva tegijana silma Sillamäelt pärit Jekaterina Mirotvortseva.

Spordiala paljukordne Eesti meister Margus Luik on kiirkäimist kodumaal mitut moodi populariseerinud. Ta on sportlaskarjäärile lisaks tegutsenud juhendajana, korraldanud seminare ja kirjutanud artikleid, samuti pidanud sportlaskarjääri vältel blogi.

Luik toob välja, et Eesti kiirkäimise üks ja ainus lootus ongi praegu Jekaterina Mirotvortseva. Keegi teine Eestis alaga nii tõsiselt ei tegele.

"Mirotvortseva on tõesti suur lootus ja ootus noore talendi näol. Tema mahud on kindlasti suuremad kui teistel. Meeste seas on meil kolm-neli, kes regulaarselt treenivad, et Eesti meistrivõistlustel medaleid püüda. On olnud mõningaid tublisid juhendajaid, kes võistluskäimise varjusurmast äratasid. Kui vaadata üldist ajalugu Eesti mõistes, siis tundub uskumatu, et on olnud Bruno Jungi nimeline mees, kes on kaks olümpiapronksi kahelt järjestikuselt olümpialt võitnud. Ei olnud see ala siis ülimalt populaarne ja ei ole ka praegu," sõnas Margus Luik.

Jahilaskmisest räägitakse ajakirjanduses harva, aga äsja äratas tähelepanu Peeter Jürisson, kes sai MK-etapil kaarrajal neljanda koha. 

Jahilaskmises Eestil olümpiamedalit ette näidata pole. Küll aga kaunistab selle ala lugu Andrei Inešini poolt 2006. aastal kaarrajal mõneti üllatuslikult võidetud maailmameistritiitel. 

Urmas Saaliste saavutas 1988. aasta olümpiamängudel Soul'is kaevikrajal seitsmenda koha. NSV Liidu meeskonna koosseisus võitis ta mitmeid rahvusvaheliste tiitlivõistluste medaleid. 

Kõrgel tasemel jahilaskja oli ka Saaliste onupoeg Heikki Jaansalu, kes alustas 1970. aastate keskpaigas. Sellest põlvkonnast pärinevadki Eesti jahilaskmise kõige nimekamad tegijad.

"Idee poolest oli taustsüsteem tugev. Üks selline märksõna asja juures on isad ja pojad, mis seda ala üles tõstis. Ajalugu oli ees olemas ja olid olemas baasid, sõjaväe lasketiir ja jahimeeste lasketiirud ja kandepind oli suhteliselt lai. Jahimehi nagu ka täna, oli palju. 70. aastate lõpp ja 80. aastatel oli jahimeeste seltskond hästi aktiivne märgilaskmise osas. Sealt need noored peale kasvasid. Isad vedasid oma pojad tiiru ja noorte kandepind oli lai. Eesti juunioride meistrivõistlused olid sellised, et seal oli 30 noort poissi, meestest rääkimata. Täna on Eesti meistrivõistlustel maksimaalselt kümme meest," ütles Heikki Jaansalu.

Pisikese Eesti spordi puhul on tõusud ja langused paratamatus. Nagu näitab ajalugu, on mõne ala renessanss ühe-kahe entusiasti töö, märkimisväärse talendi ja rahvusvaheliste kordaminekute koosmõjul täiesti võimalik. Pigem tasub oodata, et mõni üllatav spordiala paneb endast ka tulevikus suurelt kõnelema.

Kuula ka Vikerraadio "Spordipühapäeva" täispikka saadet.