"Ma ei oleks sellist asja osanud unes ka näha, et ikkagi väga paljud inimesed teavad. Eestlane tundub pärast seda üsna avatud inimene: väga paljud julgevad juurde tulla, õnnitleda ja head soovida," rääkis Tokyos olümpiadebüüdi teinud Lehis. "See oli minu jaoks väike üllatus. Kui eestlasele midagi korda läheb, on ta väga avatud ja soe inimene."

"Olümpiamängudel tead alati, et kõik - su rahvas, su pere - ootavad kõige paremat tulemust. Üritasin endale teadvustada, et see on väga raske võistlus ja et ma ei saa mõelda teiste peale, vaid keskenduma vaid vehklemisele. Kui rajale sain, siis mõistsin esimeses matšis, et pinge on sada korda suurem kui olin julgenud ennustada," tõdes Lehis.

Tokyo olümpia algas Eesti naiskonna jaoks keeruliselt: veerandfinaalis jäädi Poola vastu 10:14 kaotusseisu, kohtumise käiku tõi pöörde kuues minimatš, milles Julia Beljajeva alistas Aleksandra Jarecka 5:2. Eesti jõudis viigini ja ka eduseisuni alles eelviimases minimatšis, kus Lehis oli Jareckast üle 4:2.

"Võistkonnaga oligi minu jaoks natuke lihtsam, sain individuaalvõistluselt juba väga suure kogemuse. Ma ei olnud võib-olla enam nii närvis, küll veidi rohkem väsinud, aga tundsin ennast enesekindlamalt: mida matš edasi, seda parem. Meie jaoks on esimesed matšid väga rasked, meil on vaja ennast käima saada, rütm üles leida," selgitas Lehis.

"Keset matsi Poola vastu tundsin, kuidas pinget on võimalik ainult väga terava noaga lõigata. See oli meeletu. Tekkis vaikus, olime kõik nii pinges, nägime, et oleme taga ja miski konkreetselt ei tööta. Lõpuks suutsime ikkagi ennast maksma panna, võitsime esimese, väga raske matši ja siis oli veidike kergem hingata: olime oma müürist läbi saanud, kõik olid rajal kuidagi avatumad."

"Vaatamata kõigele, mis toimus enne olümpiat, vaatamata raskele lisa-aastale ja sellele, mis toimub vehklemisrajalt väljaspool, suutsime erimeelsused ja muu kõrvale jätta. Arvan, et see tõigi meile kulla," sõnas Lehis.