Tallinna lennujaamas keskkööl roose ja tervitusi vastu võtnud Epp Mäe ütles, et maailmameistrivõistluste hõbeda tõi ta Oslost koju tänu tugevale tahtejõule.

Ettevalmistus oli stressirohke, sest esmalt oli vaja ravida Tokyo olümpial viga saanud põlve ja siis paar nädalat enne MM-i treeningul haiget saanud teist põlve.

"Olümpial saadud põlvevigastus oli juba üsna okei. Ma sain rünnakuid ja kõiki asju teha. Mingeid olukordi pidin matil vältima, mis ka õnnestus," lausus Mäe ERR-ile.

"Kaks ja pool, kolm nädalat enne võistlust õnnestus mul ka teisele põlvele haiget teha. Pigem oli see teine põlv, mis mind pisut häiris. Kaks ja pool nädalat ei saanud kükki teha ilma, et tunneksin valu."

"See töö, mis suutsime kahe ja poole nädalaga suutsime ära teha - Epp, patsuta õlale, aitäh treeneritele," jäi Mäe rahule. "Et suutsime sellest üle saada ja matil niimoodi maadelda, et medal on."

Mäe tunnistas, et MM-iks polnud lihtne valmistuda. "Ettevalmistusperiood oli lühike, täis iseenda kehaga tegelemist, et saada piisavalt heaks vigastustest. Et saaks matil korralikult vaadelda."

"Endamisi mõtlesin, et mitte ühtegi vastast ei lase endal jalgadesse," kirjeldas Mäe võitlusplaani. "Siis peavad põlved vastu, pean ise vastu ja siis on ka võimalik tulemust tuua."

Esimese tiitlivõistluste medali võitis Mäe naistemaadluses Eestile 2007. aastal, saades kadettide EM-pronksi, ja on sellest ajast saadik kirjutanud üha uusi peatükke Eesti spordiajalukku.

"Ma olen üsna jäärapäine," lausus MM-hõbe. "Kui keegi ütleb, et sa ei saa sellega hakkama või see pole võimalik, siis ma tahan näidata, et on küll."