Iga eestlane teab Kerese nime, mõned isegi Fischerit või Kasparovit, aga tiitlite poolest on Tõnu Õim sama kõva mees – ainus vahe, et tema kaks individuaalset maailmameistritiitlit ning meeskondlik olümpiakuld ja Euroopa meistri tiitel, rääkimata mitmetest teistest võitudest tulid just kirimales.

Kahekordne maailmameister ja sajandi suurkuju veedab tagasihoidlikult pensionipõlve trofeedest ja malekirjandusest tuubil Mustamäe kolmetoalises korteris.

"Ega ma ei tahtnud kirimaletajaks saada, tahtsin ikkagi suurmeistreid võita ja siis Eesti koondisesse saada," meenutas Õim. "Koondisesse ma sain, aga suurmeistrini… siis tuli töökoormus. 1968. aastal loodi spordikomitee juures selline riiklik ametikoht."

Raasikul sündinud ja Kivimäel sirgunud Õim näitas juba koolipoisina maletalenti, muuhulgas tuli tavamales koolinoorte meistriks ja mängis Nõukogude Liidu meistrivõistluste finaalis, kuid riigis, kus sport oli külma sõja haripunktis ka ideoloogiline relv, päris tippu ei murdnud. Nii asus Õim ENSV spordikomitees maletreeneriks ja keskendus kirimalele.

Eesti kirimale ühingu juhatuse liige Merike Rõtova elab Õimist vaid mõne trollipeatuse kaugusel. Ise samuti rahvusvahelise kirimale suurmeistri tasemeni jõudnud daam selgitas "Pealtnägijale" mängu tausta. "Kirimale tähendab seda, et mul on malelaud. Kui tavalist partiid mängin, siin tehakse käike. Kirimales need käigud tehakse kodus võib-olla ka laua peal, aga need pannakse postkaardile. Võib ka lihtsalt ümbrikusse paberile ja postkaart posti ning käik läheb posti teel minu vastasele," selgitas Rõtova.

Härra Õimul on ligi pool sajandit kestnud karjääri jooksul kogunenud lugematul hulgal vastavat korrespondentsi. Kui tavamängus on käikudeks aega kokku näiteks kaks ja pool tundi ning mäng kestab viis tundi, siis kirimale reeglid lubavad ühe käigu jaoks võtta kuni kolm päeva ja aega arvestatakse postitempli kuupäeva järgi. "Pidin mängima kolm turniiri ehk 15 aastat, viis aastat oli turniir. Nii et pidin 15 aastat mängima, et jõuda tiitlini," rääkis Õim.

Õim tuligi esimest korda individuaalseks maailmameistriks kirimale finaalturniiril, mis toimus aastatel 1977-1982 ehk viis aastat. Nii nagu Nõukogude Liit proovis tõestada ülemvõimu tavamales, domineeriti ka kirimales. Õim oli koosseisus ja mängis tihti esimesel laual siis, kui Nõukogude Liit võitis võistkondlikult kirimale olümpia ja Euroopa meistrivõistlused. Tippmaletaja pea töötab niikuinii nagu superkompuuter, aga kirimales, kus käike mõeldakse kauem, tõusevad eriti esile abimaterjalid. Eestlase kartoteek oli kuulus vähemasti ühel kuuendikul planeedist, kui mitte kaugemal.

"Sa kannad neid partiisid endaga kogu aega kaasas. Oma peas," jutustas Rõtova. "Samas ega kirimaletaja ei ole elukutse. Inimesel on oma töö, oma kodune elu ja siis kõigi nende kõrvalt jõuda nende tulemusteni, milleni Tõnu jõudis, on imetlusväärne, ta on väga suur töömees!"

"Kirimaletajad on eriti sellised fanaatikud, seal ei ole ei puhkust ega midagi," sõnas maletreener Tõnu Truus. "Pidevalt iga päev on vaja analüüsida, vastata. See on pidev hõivatus." Kas selline asi ajab tavalise inimese hulluks? "Vaata, kui sa oled malehull, siis ta ei aja," vastas Õim. "Sa tegeled malega, sa tegeled oma alaga. Minule ta meeldib ja meeldib just selle pärast, et seal ei ole seda ajapuudust."

Et kirjad liikusid aeglaselt, käis mitu partiid paralleelselt. Õimu sõnul üle 32 mängu korraga pidada pole mõistlik, muidu hakkab tähelepanu hajuma. Taas aitas järge pidada spetsiaalne seisude klade. "Partii on mul voodi kõrval ja siis ma võtan selle ja mõtlen, aga nüüd kui ma teen nii, kuidas siis asi edasi läheb. Tavaliselt on ikka nii, et ma olen aimanud käigud ära, ei ole nii, et tuleb mingi üllatus," näitas Õim.

Õim tõstis igatahes malendeid nii edukalt, et 1979. aastal pandi ta Nõukogude Liidu naiste kiri- ja ka tavamale olümpiakoondise treeneriks. 1985. aastal värvati eestlane Kuveidi meeste tavamale olümpiakoondise etteotsa, mis arvestades aega ja konteksti oli erakordne. "Kuveidil oli enne poolakas treener, aga nad otsisid kaheks aastaks olümpiakoondise treenerit ja valisid minu," jutustas Õim. "Ilmselt nad liidu spordikomiteega pidasid nõu seal malevalituses ja nii ma sain Kuveiti siis kaks aastat."

Eestlane isegi elas paar kuud eksootilises ja pururikkas riigis, aga erilist edu sealse koondise tüüril ei saavutanud. Karjääri katkestas Iraani-Iraagi sõjaline konflikt, mis kandus ka Kuveiti.

Nõukogude perioodil oli kirimale omamoodi aken vabasse maailma, sest kuigi enamik kirja sisust puudutas konkreetset partiid, vahetati ka muud infot. Kirimaletajad hoolitsesid selle eest, et vähemalt nende ringkonnas teati, kus asub Eesti.

"Eriti on mul meeles, [kui] mul oli pooleli üks suur turniir, kui Eesti sai vabaks ja siis oli tunda kohe terves maailmas suurt huvi, kuidas ja mis," meenutas Rõtova. "Oli niisugune tunne, et kõik olid meie poolt. Ei olnud, et mis te sealt Venemaa tiiva alt ära tulete või midagi niisugust. Ja post hakkas kohe kiiremini käima."

Oma teise individuaalse maailmameistritiitli võitis Õim juba sinimustvalge all turniiril, mis peeti aastatel 1994-2000. Kuna ta tegi seda enda kodust, jäid ära tammepärgadega vastuvõtud lennujaamas või Raekoja platsil, kuid 2001. aastal valis Rahvusvaheline Kirimaleliit eestlase 20. sajandi parimaks kirimaletajaks, lisaks sai Õim teenetemärgi presidendilt.

See on ikkagi vägev karjäär. "Nojah, nüüd tagantjärgi vaatad, et ei ole viga ja mind peeti meeles ka. Mulle tehti ju Spordiloto ja anti spetsiaalne mark või see tempel ka," ütles Õim. Rõtova lisas: "Ta on kirimale ringkondades suur au ja kõik teavad teda, aga spordialasid, elualasid, neid kõiki on ju väga palju ja kõiki ei jõuta teada, ega ta ei ole nüüd Ott Tänak või Anett Kontaveit."

Kas Õim vahel mõtleb ka, et temast oleks võinud saada laua taga superstaar? "Ei, ma ei ole selline. Ma ütlen, ajapuuduses said kõik seisud maha mängitud. Eesti koondises paras poiss oleks olnud, aga kirimales õnnestusin," ütles Õim.

Ehkki mängud on nüüd kolinud valdavalt internetti, on Eesti kirimale ühing siiski endiselt olemas ja seal on sadakond liiget. Tõnu Õim on rahvusvahelise kirimalega teinud lõpparve, aga on endiselt kirglik malefänn ja elab kaasa suurematele turniiridele üle ilma. 16. juunil tähistab kahekordne vanaisa oma 80. sünnipäeva.