"Lembitule omaselt kindlasti oleks olnud kohal seltskond sõpru kohal, keda täna ilmselt saame tervitada Tartust, kus ma tean, et nad kogunesid ja seal mäletavad teda heade sõnade ja mälestustega," vastas Leo.

"Kuna see oli 70. juubel, siis kindlasti oleksid sa täna ta siia kutsunud," lausus ta saatejuht Marko Reikopile. "Ja kui suurt pidu ei ole, siis laua taga saame lähedastega ikka kokku. Hea söök ja mõned mälestuslood käivad asja juurde."

Leo nõustus, et isa oli rõõmus inimene, kes elas pidevalt suure kirega. "Muidugi oli tal ka halbu ja kurbi hetki elus, aga katsus ikka positiivselt mõelda ja elada. Tema peamiseks motoks oli alati, et kui ta midagi tegi, siis ta pidi tegema seda täie hingega ja nii hästi kui võimalik või natuke pareminigi. See käis ilmselt ka tema tööeetikast läbi."

Poja sõnul jätkus positiivsust ka elu lõpul raske haigusega võideldes. "Ta ei näinud ennast kunagi haigena ega tahtnud end välja näidata haigena. Ta töötas lõpuni, see oli ta kirg. Tema arvaski lõpuni välja, et tema sellele haigusele alla ei vannu. Oli alati võiduka lõpuni meelestatud."

Suure spordihuvilisena suunas Lembitu ka oma järeltulijaid spordi suunas. "Eks ta meist kõigist lootis, et mingil määral meist sportlane saab või ise otsustame, kui sinna tasemele jõuame. Ka mul oli valikuid, aga leidsin oma peas need vastused üsna kiirelt. Ei pruukinud olla minu jaoks see kõige õigem tee," ütles Leo.

"Eestis on meid nii vähe ja saab selgeks, et kui tahad tippsporti jõuda, siis peab olema anne, head treenerid ja kõik peab kokku langema. Kui sul on anne, oled osav ja teed hästi Eesti tasemel, siis on väga hea - võid olla tippsportlane. Aga tippu-tippu jõudmiseks on vaja midagi enamat ja siis sain aru, et see ei pruugi olla see. Ma võin Eestis olla hea, aga kas sellega on mõtet leiba teenida? Eks igaühe enda valik."