Järjekorras 42. Väino Allipere mälestusvõistluse ilmaolud polnud miskit muud kui kiiduväärsed. Seda vähemasti esialgu, sest finaalide eel kiiresti tihenenud uduvihm kastis raja kiiresti ühtlaselt märjaks, vahendavad korraldajad pressiteates.

Esimesena rajal käinud Cadet-klassi võistlejad ei sõida küll EMV arvestuses, kuid võimalus lihvida vihmamärja raja tingimustes oma sõiduoskusi kulus neilegi marjaks ära. Ehk ainus, kes libedal piruetiga kätt valgeks ei saanud, oli Jako Samm - Võrumaalt pärit tõeline "vihmameister", kelle enesekindlas sõidus polnud kuni finišini märgata ainsatki eksimust. Teiseks tuli Kristof Kasepõld ning kolmandaks Lukas Teets.

Klassis Micro oli eelsõitude tulemusena võis finaali võitjana finiši oodata keda iganes, sest vähemasti kvalifikatsiooniaegade tulemusena mahtus 0,2 sekundi sisse kuni kümme võistlejat. Tormilistes eelsõitudes täpselt nõnda läkski ning üht ja ainsat esikoha pretendenti oli võimatu ennustada.

Finaalis alanud vihmasadu pani jõujoones esikoha osas selgelt paika. Theodor Toobal haaras liidrikoha ning tõelist meistrimaterjali näidates sõitis veatu sõidu ning võitis Meryl Peldes ja Tanel Karu ees kindlalt.

Võistlejaterohkeimas klassis Mini püsis favoriit Richard Viigisalu esimestes sessioonides stabliiselt kuskil võistlejaterivi eesotsas. Finaali parimaks stardikohaks sellest piisas, sest peamine konkurent Andri Tsikin startis ebaõnnestunud eelsõidu tõttu alles kuuendalt stardikohalt.

Finaalis Tsikini poolt alustatud jälitussõit nägi esmalt ette kiirelt konkurentisest möödumist ning seejärel ette ring-ringilt Viigisaluga vahe vähendamist. Tasa ja targu see kokku kuivaski, kuid ilmselt mitte just päris loodetud tempoga. Kuid 19-ringiline võistlussõit on piisavalt pikk ning mõnikord tasub lihtsalt oma hetke oodata. Täpselt seda Tsikin tegigi: ringiga mahajäänud kaasavõistleja segas Viigisalu rütmi just sedavõrd palju, et Tsikinil möödasõiduga probleeme ei tekkinud. Esimene EMV etapivõit sai teoks, seda jätkuvalt tiitliarvestust juhtiva Viigisalu ning kolmandaks tulnud Tõnis Johannes Toominga ees.

Otseveoliste madalamas klassis OK Junior kontrollis sarnaselt eelmise etapiga tempot Joosep Planken. Vaatamata võistlejaterivi pikkusele sai siin siiski olla vaid üks ja ainus tõsiselt ohtlik konkurent - kogenud ja terav Ruben Volt. Planken tegi tema selja taga hoidmiseks vähemasti eelsõitudes kõik, mis reeglite piires võimalik. Finaalideks avanenud taevaluugid ei jätnud aga võimalust end maruliselt liidrikoha poole rühkiva Volti eest kaitsta. Mööda sai ka Oskar Männamets ning ehkki ringiaegades poistel suurt vahet polnudki, püsisid sissesõidetud edumaad kuni 24-ringilise võistluse lõpuni.

Otseveoliste vanemas klassis OK mängis orkester päeva esimeses pooles ootuspäraselt Markus Kajaku taktikepi all. Märjas finaalsõidus langes aga just tema esimesena konkurentsist, sest sattununa esimeses kurvis esmalt ideaaltrajektoorilt kõrvale, seejärel aga juba libedale äärekivile, mis omakorda paiskas kardi teele risti ning katkestanud ta oligi. Liidrikoha haaras Siim Leedmaa, sõites tiimikaaslastest konkurentide Ken Oskar Algre ja Rimmo Kadapikuga sisse muljetavaldava vahe.

Kiireimas klassis KZ2 lootis koduraja eelise ära kasutada Kaspar Kallasmaa. Kodurada on see temal sõna otseses mõttes, sest Kallasmaade perekond on aastakümneid olnud Kuningamäe kardikompleksi haldajaks. Konkurents ei ole siin klassis lihtsate killast, sest võiduks tuleb seljatada kogu kohalik kardisõidu eliit.

Kallasmaa eesmärk oli selge ja sirge ning neid taotlusi abistasid tublisti konkurentide päeva esimese poole vead ning ebaõnnestumised. Kuivõrd võistlejatele on kasutada üks rehvikomplekt, võib taktikalistel kaalutlustel olla nutikas mõni eelsõit rehvide säästmise eesmärgil lõpetamata jätta. Langenuna niigi võistlejaterivi tahaotsa, Sten Dorian Piirimägi ning Georg Kõss seda eelsõitudes ka tegid. Konkurentidest värskema rehviga võinuks nõnda oodata oluliselt kiiremat minekut ning tihtipeale on nõnda ka võistlussõit võidetud. Kuid Põltsamaal sekkus asjaoludesse vihm, mis nullis ära kõik säärased võimalused - vihmarehvid oli ju kõigil all uued.

Finaali startis Kallasmaa esimeselt kohalt ning kasutas ära enda selja tekkinud stardisekeldused. Mõnesekundiline vahe oli kõik, mida Kallasmaa vajas, et konkurentidega püüdmatusse kaugusse sõita ja et kuivavates rajaoludes kiiresti kuluvaid vihmarehve säästa. Alles 8. ja 9. kohalt lähtunud Georg Kõss ja Sten Dorian Piirimägi tõusid aga loetud ringidega mööda pea kõigist konkurentidest. Kui Kõss sai kogenud Antti Rammost suhteliselt lihtsasti mööda, siis Piirimägil võttis see aega ning ilmselt kadus sinna ka võimalik teine koht.

Vihmastes oludes alati tugev Kõss võttis seejärel sihikule Kallasmaa, vähendades küll mõne kümnendiku kaupa vahet, kuid ohtlikuks siiski saada ei suutnud.

Meeskondlikus arvestuses tuli Põltsamaal parimaks DHR Estonia, kes pälvis ühtlasi Väino Allipere nimelise rändkarika. Teine oli AIX Racing Team ja kolmas TARK Racing.

EMV hooaja ekvaator ületatakse 24. juulis sõidetava 3. etapiga Aravetel.