"Ma ei tea täna suuremate piirangutega jooksuformaati kui otsejooksmine," rääkis Sepp intervjuus ERR-ile. "See on lihtne viie, kümne või isegi kahekümne kilomeetri pikkuse jooksuna. Kuid iga pikemaks venitatav kilomeeter tõstab eksponentsiaalselt selle distantsi planeerimise ja läbimise keerukust."

"19. aprillil tegin esimese katsetuse ning tõmbasin ebanormaalselt pika 106 kilomeetri pikkuse joone Kunda lähistelt Tallinnasse. Sellest teekonnast läbisin 101 kilomeetrit 22 tunniga. Nädala aega hiljem tegin kaasa Timmo Tammemäe ja Sander Linnusega 54 kilomeetri pikkuse otsejooksu Pakri poolsaare tipust Raplamaale. Selle jooksu tegi eriliseks ainult kaardi ja kompassiga liikumine – st. me ei kasutanud GPS seadmeid kõrvalekaldumise jälgimiseks," jätkas Sepp.

"Piiratud tingimustes tegutsemine on minu jaoks inspireeriv, väljakutsuv ja sütitab loovuse. Seetõttu võtsin ette sama tegevuse juba kolmandat korda eesmärgiga distants kahekordistada ja hoida kõhualune jalgu täis, kuni 200 kilomeetri märk ette tuleb. Tõmbasin joone põhjarannikult, Rutja lähistelt, läbi kogu Eesti kuni Lätimaale välja," kirjeldas Sepp. "Olen läbi käinud kõik sood ja mekkinud kõiki marju, kuid niisugune planeeringu kohaselt 40-tunnine väljakutse oli esmakordne."

"Eile nägin ma Eestimaad"

"Need populaarsed Ruja laulusõnad omavad nüüd reaalset tähendust," jätkas Sepp. "Läbilõige Eesti kõikidest loodusvormidest on tagatud. Siinkohal tuleb aga Ruja laulusõnadest kaugemale minna: "Eile tunnetasin ma Eestimaad" oleks kohane. Kõik jõed ja ojad, põllud ja niidud, metsad ja tihnikud, sood ja rabad, tuli füüsiliselt läbi elada."

Leivo Sepa sirgjooneline teekond: nuhtlev mets ja õppetunnid

"Kui otsejoones pole tarvis liikuda, jäävad raskeimad looduslikud takistused (matkaja) rajalt kõrvale. Mets on armutu matkaja ning looduses liikuja vastu, kui seal valimatult ja mõtlematult liikuda. Mul oli alguses kogu aeg tunne, et mets nuhtles ja peksis mind kogu inimkonna looduse hoolimatuse eest. Tuhanded oksad sirutusid minu suunas, et tabada mu nägu ja silmi, vitsad haarasid riietest ja samblasse peitunud juurikad loopisid mulle sealt kaikaid kodaratesse. Mets pani mulle "jala taha", kaotasin tasakaalu ja maas võttis mind "hellitavalt" vastu vanadusest ümberkukkunud oksatüügastega puu, sirutasin käed ette ja need vajusid maandudes märga solukasse. Ajasin end püsti, oigasin vaikselt omaette ja rõõmustasin siiski nende õppetundide üle," meenutas Sepp.

"Ma olin kui väike laps, kes õpib uuesti kõndima. Mets oli erakordselt efektiivne ja vahetu õpetaja, minu iga eksimus sai karistatud füüsiliselt. Ma pidin õppima, igal sammul. Loodusega kooskõlas liikumine tähendas seda, et pidin meelde tuletama ürgsed instinktid ja muutuma osakeseks metsast. Pidin olema kui loom, kes kasutab liikumiseks kogu oma keha ninaotsast kuni viimase sabatutini ning kes instinktiivselt leiab õige viisi liikumiseks," jätkas Sepp. "Ma hakkasin nägema loomaradu, mõistma nende suunda ja omandasin vilumuse neid oma liikumises kasutada. Üle laia raba viisid loomarajad ühelt soosaarelt teisele ja metsades on nende suund seotud näiteks vee juurde pääsemisega."

Mentaalne äng

"Mets hakkas mind pikapeale omaks võtma ning alguses metsa nuhtlemisena tundunud vitsad muutusid pehmelt silitavaks ja hoopis tagant tõukavaks," tunnistas Sepp. "Kuid ma ei osanud oodata metsa lõppematut varalaegast minu õpetamisel. Kui alguses tulid rasked komponendid ükshaaval, näiteks solukas, see on mätaste vahel või otsas mudases vees solistamine. Või näiteks kooslus maha kukkunud risti-rästi puudest, millest üle ronimise teeb raskeks külje suunas pikalt välja ulatuvad oksad. Ja kindlasti hea näide on raskelt läbitav energiavõsa, kus iga sammu jaoks tuleb endale kätega teed rajada."

"Mida edasi, seda sagedamini pakkus mets mulle kombinatsioone nendest keerulistest olukordadest. Need olid järjekordsed metsa kavalad õppetunnid. Ma ronisin üle sadade maha langenud puude, iga samm peale puud maandus mudases solukas ning järgmise puuni jõudmiseks pidin end läbi erinevas suuruses energiavõsa pressima. Kui kell järjekordse piiksu tegi ning pilk sellele ütles, et viimase kilomeetri aeg oli 26 minutit, tabas mind mentaalne äng ja mahajäetud tunne. Tavapärasel treeningjooksul läbin ma sama ajaga kuus kilomeetrit," ütles Sepp.

Füüsiline valu

"Kui räägitakse üldkehalise ettevalmistuse ehk ÜKE vajalikkusest, siis mets on minu jaoks parim ÜKE-treener. Igal sammul painutasin, sirutasin, kummardasin, ronisin, hüppasin ja turnisin edasi kasutades selleks kogu oma keha," kirjeldas Sepp. "Päeva lõpuks pole vatti saanud mitte lihased, vaid kogu keha tunneb end kui peksa saanud koer. Korraliku koormuse saavad kõik sidemed ja siselihased, mille ülesandeks on hoida keha tasakaalus."

"Valu ise, kui selline, koondub lõpuks ikkagi jalgadesse. Ainuski samm ei maandu tasasel pinnasel, jalg on ikka oksal, mättal või mudas ning iga samm on pingutus. Enam kui 100 kilomeetrit sellises looduses liikumist jätab oma jälje ning seni, kuni valu veel varvastest välja ei käi, tuleb edasi liikuda," tunnistas Sepp. "Astusin heinamaale ning unistasin kergest ja lennukast jooksja sammust. Jalad on aga töntsid ning võtab aega enne, kui suudan heinamaal jõuda 6 min/km jooksutemponi. Minu maratonijooksu tavaline tempo on seejuures 4 min/km…"

Teise päikesetõusu aegu

"Poole maa peal tegin sooja söögi peatuse ja väikese puhkuse, muidu toit arvab veel, et on koera kõhus. Ees ootas läbimist teine pool sirgest ja veelkord 100 kilomeetrit," jätkas Sepp. "Kui liikvele läksin, oli aeg veel nii varajane, et haned käisid alles paljajalu. Ees ootas paar tundi rägametsa koos mõnede lagendikega ja siis üks keeruline koht, Navesti jõe ületus. Kui tegemist olnuks tavalise jõekohaga, siis supsti vette ja teiselt poolt välja. Siin aga ootas lai vesine maa-ala ning satelliitpilte uurides oli selge, et tegemist saab olema keeruka väljakutsega."

"Hommikupäike limpsas juba üle puudelatvade, kui jõudsin täiesti ootamatult kahe meetri kõrguse aiani. Kui looduses on pea võimatu leida olukorda, mis minu edasiliikumist võiks takistada, siis inimese loodud aed lõikab kui noaga teekonna momentaalselt pooleks," nentis Sepp. "Tehniliselt oleks sellest tühja põllulappi piiranud aiast olnud võimalik ka üle ronida, kuid kerge alumiinium-võrgust kaasaegne aed pole ette nähtud ronimiseks. Aed oleks lihtsalt katki läinud ning minu väärtushinnangutega see ei kattu. Üks otsejooksurekord ei õigusta teise inimese töö lõhkumist."

"Nii vaimselt kui füüsiliselt olin olnud valmis liikuma veel 90 km. Kas sunnitud lõpetamine 111 kilomeetri peal oli valus? Ei. Minu jaoks oli oluline, et olin seda retke plaaninud ning siia punkti jõudnud piire nihutades ja suurelt unistades," ütles Sepp. "Kõik plaanid ei lähe täide, aga oluline on neid teha. Seada kõrgeid sihte ja elada elusamat elu."