Arvustus | Diego vs. Maradona: armutu võitlus kogenud kohtuniku pilgu all
Eesti kinodesse jõudnud dokumentaalfilmis "Diego Maradona" toob režissöör Asif Kapadia vaatajateni Argentina jalgpallijumala igavese võitluse iseendaga ja maailmaga, mille ta oli endale loonud.
Kord ammu-ammu, enne kõiki neid väravaid ja võite ja karikaid; veel siis, kui ta kasutas rullikeeratud kümnepeesost vaid nurgapoest mõne magusa alfajori ostmiseks, veeretas üheksa-aastane Diego Armando rohelise väljaku keskringis palli. Tema ja teised väikesed sibulakesed - Los Cebollitase noortetiimi kasvandikud - said Boca ja Argentinos Juniorsi kõrgliigamängu poolajal toksida ehtsat valget nahkkera. Tavaliselt mingi vana räbalaga harjutanud poisid ei saanud seda võimalust käest lasta.
Üks Diego löök tabas toonast abitreenerit vastu pead. Rahvas naeris. Diego sai sellest indu juurde. Ta hakkas tegema trikke, selliseid, mida ei osanud paljud temast kümmekond aastat vanemadki - puuted kannaga, õlaga, mustakahuse peaga. Rahvas aplodeeris maruliselt. Boca ja Argentinose pallurid olid juba murule naasnud, valmis mängu jätkama, aga tribüünid skandeerisid Que-se-que-de, que-se-que-de! Laske tal jääda! Laske meil pigem teda vaadata! Mehed pidid ta väljakult ära tooma. See oli päev, mil Diego mõistis esimest korda, milleks võib Maradona võimeline olla.
Asif Kapadia, "Diego Maradona" režissöör, on arhiivikaadrite vaieldamatu kuningas. Tema silmapaistev võime välja kaevata juba olemasolevat materjali ning seda lõigata, kleepida ja perfektses järjekorras presenteerida tõi talle esmalt "Senna" eest hulgaliselt auhindu, kaasa arvatud parima dokumentaalfilmi BAFTA; hiilgav "Amy" lisas niigi kitsaks jäänud kaminapealsele Oscari-mehikese. Korra, vahetult pärast Londoni olümpiamänge, oli Kapadia võimalusest Maradonast film teha juba loobunud. "Senna" oli alles hiljuti välja tulnud ja võtta ette kaks Lõuna-Ameerika kangelast järjest ei tundunud britile õigeks teeks. Pärast "Amy't" otsustas Kapadia siiski tagasi pöörduda ja "Diego Maradona" vormida lapsgeeniustest ja nende keerulisest teekonnast rääkiva triloogia viimaseks vaatuseks.
Kolme neljandiku ulatuses tugineb film Diegoga üles kasvanud ja talle venna ning ühtlasi esimese agendi eest olnud Jorge Cyterszpileri arhiivile. Lisaks superlepingutele Barcelona ja Napoliga tuli Cyterszpiler välja ka ideega Argentina staarist film teha ning palkas 1981. aastal selleks kaks kaamerameest, kes järgnenud aastatel talle kõikjale järgnesid. Lähivõtted Napoli mängudelt? Cyterszpileri kaameramehed. Video Maradona jalaoperatsioonist? Cyterszpileri kaameramehed. Filmi jasonbourne'ilikult ärevad avakaadrid, kus äsja Napolis maandunud Diegot veetakse kihutavas Fiatis mööda linna pressikonverentsile? Jep.
Cyterszpileri film jäigi tegemata. Kapadia võitis endale õiguse kõiki neid sadu tunde seninägematut materjali enda nägemuse järgi kasutada ja ta on sellega - jälle - meisterlikult hakkama saanud. Siinkirjutaja ja teiste kauakannatanud Argentina pöidlahoidjate jaoks ei ole süžee muidugi midagi uut. Asif Kapadia on võimekas, aga ta ei saa ometi ajaloo käiku ümber kirjutada. Paljud neist hetkedest on juba kogetud: see värav Inglismaa vastu ja MM-tiitel, massipsühhoosi mõõtme võtnud tiitlipidu Napolis. Ometi on selles, kuidas Kapadia Diego Maradona loo jutustab, midagi erilist. Ta mõistis nii Diegot kui Maradonat.
Müüt pibest on Argentina (spordi)kultuuri keskseks osaks. Pibe sünnib vaeses rajoonis, tal on kavalad silmad ja kontrollile allumatud juuksed, tema särk on talle liiga suur ja hambad kulunud eelmise nädala leiva närimisest. Aga ta on neetult talendikas. Pibe riukalikule käitumisele vaadatakse läbi sõrmede ja sellele aidatakse isegi kaasa, sest pibel ei lubata iial suureks kasvada. Vastasel juhul kaotaks ta oma võlu. Pibele antakse andeks kõik pettused ja valed. Kuidas sa peaksid pikka vimma omaenda poja või venna peale? Kõigepealt oli pibe elavaks kehastuseks Omar Sivori, hiljem Ariel Ortega ja Carlos Tevez. Aga mitte keegi ei vastanud kirjeldusele nii ideaalselt kui Diego Maradona.
Diegost sai 15-aastasena oma pere ülalpidaja. Kapadia mõistis, et kuigi film keskendub peamiselt Maradona Napoli-ajastule, peab see rääkima loo särasilmse ja heatahtliku Diego köielkõndijalikust pingutusest, hoidmaks patust Maradonat lühikese keti otsas. Nõnda vahetuvad kodused kaadrid oma tütreid hardalt magama kussutavast Diegost kaadritega, millel Maradona eitab kategooriliselt oma poja olemasolu ja ähvardab ajakirjanikel järgmisel korral mikrofoni kurku toppida. Filmis on kuulda mitmete Argentina staari lähikondlaste mõtteid, aga kolme tunniajase intervjuuseansiga on piisavalt saadud ka temalt endalt. "Kui poleks olnud Maradonat, elaks Diego siiani Villa Fiorito slummis," võtab peakangelane enda põlise võitluse kokku.
On võimalik vaielda, et "Diego Maradona" viimane veerandtund on üks spordidokumentalistika säravamaid. See saab avapaugu monumentaalse teleintervjuuga 2007. aastast. Pärast kõiki valesid ja pettusi, pärast nappi pääsemist surmasuust ja Maradona näiliselt lõplikku võitu, istus tol hetkel Argentina rahva ees pisarsilmil Diego Armando. See poiss, kes kunagi ammu keskringis palli veeretas ning keda rahvas oleks võinud tundide kaupa lummatult jälgida. Viimaks kõigest väsinud, viimaks valmis järgmist lehekülge pöörama. Emotsionaalsele katkendile järgneb tabavate kommentaaridega pikitud suurepärane montaaž tema hiilge- ja madalhetkedest.
Emir Kusturica 2008. aasta dokumentaalfilmis "Maradona" vaatab peakangelane kaamera taha ja küsib käsi palveks kokku lüües: "Emir, kas sa tead, milline mängija ma oleks võinud olla, kui ma poleks kokaiini tarvitanud? Ah, millise mängija me kaotasime!" Ei, Diego, me ei tea. Aga taevas tänatud, et sind niigi palju on jätkunud. Ja nüüd võivad sinu fenomenist aimu saada ka need, keda jumala käsi pole seni veel puudutanud.