Ajalugu teinud õed Luiged: juhtus, mis juhtus, lõpus saime ikkagi sambat tantsida
Eesti kolmikõed Liina, Lily ja Leila Luik tegid Rio olümpial naiste maratonis ajalugu, olles läbi aegade esimesed kolmikud, kes koos ühel olümpial võistelnud.
Kolmikuist tegi parima tulemuse Lily Luik, kes sai ajaga 2:48.29 97. koha, kaotust võitjale kogunes 24.25. Leila Luik lõpetas võistluse 114. kohaga, lõpetades ajaga 2:54.38 (+30.34). Liina Luik läbis 20 km vaheajapunkti, kuid jättis seejärel jooksu pooleli.
„Suurepärane tunne, et ikkagi olümpiamaraton sai lõpetatud, täna oli kõigil väga raske. Nägin, enamik tüdrukuid tulid mulle selg ees vastu, ju alustasid liiga kiiresti sellise ilma kohta. Mina valisin treeneriga sellise soodsa tempo, teadsime algusest peale, et ma isiklikku rekordit sellise ilmaga joosta ei suuda,” rääkis Lily ERR-ile. „Alustasin rahulikult ja kestsin 35. kilomeetrini ära, siis hakkas tempo langema, vahepeal ei tundnud üldse jalgu, üritasin kuidagigi joosta.”
„Tõesti raske ilm, esmakordne tõeliselt raske maraton, mille olen läbinud. Õnneks oli hästi palju inimesi, kes ergutasid,” sõnas Leila. Lihtsalt mõtlesin oma õdede peale, et kuidagi tuleks lõpuni. 35. kilomeetrist polnud enam jooksmine! See oli ikka eneseületamine, teadsin, et kodused vaatavad, ei saa katkestada ja tuleb lõpuni tulla. Ema vaatab, ei saa häbisse jääda!”
Liina Luik katkestas puusaprobleemi tõttu. „Ettevalmistus on olnud natuke raske, pole saanud kõike teha, mis olen tahtnud. Eks ta valus oli, kahjuks tuli rajalt maha tulla, läbi valu ei suuda ikka lõpuni joosta. 15. kilomeetrist hakkasin valu tundma, lootsin ikka, et tulen kuidagi lõpuni ära. Valu läks aina hullemaks ja ei aidanud ka valuvaigistav süst, tulin 20. kilomeetril maha,” rääkis Liina pisarsilmil. „Tiitlivõistlused on ikka emotsionaalsemad, tahad ikka lõpuni tulla, aga sport on selline ja peab leppima sellega. Mul õnnestus maraton peaaegu läbida, koos mootorrattaga, nautisin neid vaateid, väga vahva oli. Rajal möödusin mootorrattal ka õdedest ja neile veel viimased ergutushüüded kaasa anda. Väga hea oli, et mind toodi finišisse ja sain õdede finišit vaadata, neile kaasa elada ja olla ka vaimselt koos nendega.”
Kas oli eriline tunne ka kolmekesi olümpial startida? „Ärev tunne on ikka sees! Natuke raske kirjeldadagi. Uhke tunne, ärev tunne, emotsioonid on suurepärased,” õhkas Lily.
„Ühine eesmärk „Trio to Rio” sai teoks ja juhtus, mis juhtus, lõpus saime ikkagi sambat tantsida,” lisas Leila naerdes.
Kas nelja aasta pärast olete Tokyo olümpiamaratonil kolmekesi jälle joonel? „Ema ei tohi praegu seda kuulda!” naeris Leila. „Aga mõtted küündivad küll sinnani, see neli aastat läheb nii kiiresti. Tahaks tegelikult korraliku maratoni ka joosta. Loodetavasti tuleb meil koos neid häid jookse veel.”
Toimetaja: Maarja Värv