Ülevaade: jalgpallikoondise aasta oli viimase kümnendi kehvim
Eesti jalgpallikoondis sai läinud nädalavahetusel teada 2020. aasta EM-valiksarja vastased ja kuigi meeskonna peatreener Martin Reim seadis eesmärgiks saada alagrupis Hollandi ja Saksamaa järel kolmas koht, näib säärane ambitsioonikus lõppeva aasta tulemuste põhjal pigem naiivne.
Kui tänavu jaanuaris loositi uudse UEFA Rahvuste liiga alagrupid, olid meeleolud Eesti jalgpallisõprade seas positiivsed. Uus turniir loodi eesmärgiga asendada seni teisejärgulise tähtsusega olnud maavõistlused suurema kaaluga mängudega, andmaks rahvuskoondistele veel üks võimalus kvalifitseeruda Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Teoorias annab Rahvuste liiga hea võimaluse just Eesti-sugustele väikeriikidele, sest turniiril minnakse vastamisi sarnase tasemega meeskondadega. Kui võistkond võidab oma Rahvuste liiga alagrupi, kuid ei pääse finaalturniirile läbi EM-valiksarja, avaneb neil võimalus mängida play-off'ides.
Sinisärgid loositi ühte alagruppi Ungari, Kreeka ja Soomega ning kuigi punkte loodeti eelkõige noppida põhjanaabritelt, polnud ka esimesed kaks meeskonda enda parimate päevade tasemel. Eesti koondise peatreener Martin Reim avaldas septembri alguses Rahvuste liiga avamängu eel Kreekaga lootust, et suudetakse olla alagrupi mustad hobused – meeskond, kes pole favoriit, ent kes püüab kõiki nõelata.
Paraku ei kulgenud lõppev aasta Reimi hoolealuste jaoks sugugi ootuspäraselt. Eesti rahvusmeeskond pidas ühtekokku 12 mängu, millest võideti kõigest kaks. Kolmel korral mängis Eesti viiki ja koguni seitsmel korral tuli tunnistada vastase paremust. Numbrid ei olnud sugugi paremad uudses Rahvuste liigas, kus suudeti võita üks mäng – seda viimases kohtumises Kreekaga, mil Eesti viimane koht oli paraku juba kindel. Sinisärgid tegid kodus ka vaatemängulise 3:3 viigi Ungariga, aga ülejäänud neljas kohtumises kaotati alagrupikaaslastele nulliga. Eesti lõi tänavu kokku kaheksa väravat – nendest kolm Ungarile, kaks Leedule ning ühe Rootsile, Marokole ja Kreekale. Endale lubati lüüa 15 väravat.
Lõppevat aastat võib Eesti jalgpallikoondise jaoks pidada läbikukkumiseks, sest kaks enesele püstitatud eesmärki jäid meeskonna poolt täitmata. Suvel peetud Balti turniiril – mille puhul seati sihiks esimene turniirivõit 80-aastase vaheaja järel – jäädi alavormis Läti järel teiseks ning Rahvuste liigas, kus eesmärgiks oli C-liigase püsimajäämine, jäädi kindlalt viimaseks ning langeti kõige madalamale astmele, ehk D-liigasse.
Jalgpallikoondise tänavune saldo pole aga lihtsalt kehv – tegu on rahvusmeeskonna halvima hooajaga viimase 11 aasta jooksul. Viimati võitis Eesti aastanumbri sees vaid kaks mängu 2007. aastal*, mil meeskonna juhendajateks olid esmalt hollandlane Jelle Goes ning seejärel kurikuulsat rombi formatsiooni juurutada püüdnud taanlane Viggo Jensen. Toona asus Eesti FIFA maailma edetabelis 124. kohal, täna asutakse 90. tabelireal. 11 aasta eest olid Eesti numbriteks 14 mängus kaks võitu, kaks viiki ja kümme kaotust, väravate vahega 5:24.
Viimati sai Eesti kalendriaastas kaks võitu 2007. aastal, mil üheks peatreeneriks oli Viggo Jensen (pildil). Toona alistati kahel korral Andorra. Autor: Toomas Huik/Scanpix
Tulemused pole Reimi käe all oluliselt paranenud
Martin Reim on Eesti jalgpallikoondise peatreeneri ametis olnud üle kahe aasta, olles võtnud 2016. aasta septembris ohjad üle rootslaselt Magnus Pehrssonilt. Pehrsson lahkus aga ametist kriitikatulva saatel – endine Djurgardeni loots polevat suutnud Aivar Pohlaku sõnul ühitada koondise kahte kultuuriruumi, Marko Kristal heitis rootslasele ette suutmatust parandada Eesti koondise standardolukordade kvaliteeti ja sinisärgid EM-valiktsükli play-off'idesse tüürinud Tarmo Rüütli tundis tagantjärgi heameelt, et Reimi näol antakse võimalus Eesti treeneritele. Pehrssoni vallandamine ei tulnud küll pärast 0:5 ja 0:7 kaotusi Portugalile ja Bosnia ja Hertsegoviinale tänapäevale omast jalgpallitreenerite kiiret vahetamist silmas pidades üllatusena, ent heites pilgu Pehrssoni ja Reimi numbritele Eesti koondise juhendajatena, torkab silma Eesti jalgpalli suurkujude ja meedia kahepalgelisus.
Magnus Pehrsson juhendas Eesti koondist kahe ja poole aastase perioodi jooksul 33 mängus, saades selle ajaga kirja 11 võitu, kaheksa viiki ja 14 kaotust. Rootslase käe all lõid sinisärgid 24 väravat ja lasid enda võrku sahistada 37 korral. Koondise legendaarse poolkaitsja Martin Reimi juhendamisel on Eesti tänaseks pidanud 30 mängu, millest on võidetud 11, viigistatud seitse ja kaotatud 12. Väravate vaheks on 35:35. Võttes luubi alla suurema kaaluga kohtumised, siis EM-valikmängudes/Rahvuste liigas on Reimil ette näidata neli võitu – vs Küpros (EM), Kreeka (RL) ning kaks võitu UEFA noorima liikme Gibraltari vastu (EM-valiksarjas). Magnus Pehrssoni ametiajal Rahvuste liigat veel ei eksisteerinud, kuid EM-valiktsüklis suutis Eesti rootslase juhendamisel alistada Sloveenia, San Marino ning Leedu.
Kuigi koondise toetajate seas võib kuulda tasapisi kasvavat nurinat Reimi ja meeskonna tulemuste suunal, jääb kriitika peatreeneri osas koduse vuti suurfiguuride seas pigem tagasihoidlikuks kui mitte lausa olematuks. Praegune olukord tekitab aga paratamatult küsimusi – kui palju aega tuleks juhendajale anda? Miks pole Reim sattunud sama suure kriitika alla, kui tema rootslasest eelkäija? Oli ju lõppenud aasta lähimineviku nõrgimaid. Või ehk ongi rahvusmeeskonna praegune tase selline?
Kahtlemata tuleks peatreenerile anda aega, et oma mängustiili juurutada, ent juhendaja ei tohiks olla immuunne kriitikale. Otseloomulikult on jalgpallis olulisim roll platsil olevatel mängijatel, kuid koosseisu valiku ja taktika eest vastutab peatreener. Pettumust valmistanud aasta jooksul oli läbivaks märksõnaks nüri ründetegevus – Eesti ei suutnud oma võimalusi ära kasutada või neid sootuks mitte luua. See oli pärast kaotusi ka Martin Reimi üks enim kasutatavaid vabandusi ja kuigi vähesed vaidlevad sellele vastu, siis tekib küsimus, miks ei suutnud meeskonna peatreener olukorda aasta vältel parandada? Mais ütles Reim, et saades kaitse lukku, tuleb ka rünnak järele. Paraku pole ka Eesti kaitsemäng üleliia kiita olnud – kui vaadata suuremat pilti ning jätta välja õnnestunud tegutsemine 1:0 võidumängus Kreeka vastu. Probleeme kaitsetööga illustreerib hästi 3:3 viik Ungariga, kus kaks madjarite väravat sündisid nurgalöögi järgsetest olukordadest ning õige pea pärast Eesti enda tabamusi. Tõsi – antud kohtumises oli kiiduväärt Eesti ründetegevus, eriti Siim Lutsu ja Henri Anieri väravate puhul, ent lõpptulemus jätab sellegipoolest mõnetise "nokk kinni, saba lahti" olukorra mulje.
Martin Reimi kaitseks tuleb nentida, et Eestil on tänavu olnud probleeme ka vigastustega. Ühe olulisema puudujana saab välja tuua lühikese ajaga keskväljal võtmemängijaks kujunenud 20-aastase Mattias Käiti, kes tõmbas viimati sinise särgi selga juunis, kui Lätile jäädi alla 0:1. Vigastustega on kimpus olnud ka meeskonna kapten Ragnar Klavan, kes tegi lõppenud hooajal kaasa vaid kolmes koondisemängus – viimati enda seni ainsas Rahvuste liiga mängus, kui Soomele kaotati võõrsil 0:1.
Pilk tulevikku
Eesti loositi 2020. aasta Euroopa meistrivõistluste valiktsükliks ühte alagruppi Hollandi, Saksamaa, Põhja-Iirimaa ja Valgevenega. Nii Martin Reim kui ka Aivar Pohlak tõdesid, et surmagruppi sattunud Eesti jaoks oleks tõenäoliselt parim võimalik tulemus kolmas koht, kuid pidades silmas lõppeva aasta tulemusi, oleks ka see paras eneseületus. Sinisärgid alustavad uut valiksarja kahe mänguga Põhja-Iirimaa vastu, misjärel sõidetakse külla alavormis Saksamaale. Kuigi Eesti fännidel on mängudest põhjaiirlastega helged mälestused, pole viimaste meeskond samade päevade tasemel, kui Eesti nende üle 2012. aasta EM-i valiktsüklis kaks võitu võttis. Põhja-Iirimaa mängis eelmisel EM-finaalturniiril ja viimases MM-valiktsüklis jõuti play-off'idesse. Ka Saksamaa vastu ei saa olema kerge, rääkimata taas Euroopa tipu poole rühkivast Hollandist. Aivar Pohlak lausus pärast alagruppide loosimist, et Eesti peamiseks vastaseks saab olema Valgevene ning minimaalseks eesmärgiks võiks olla mitte lõpetada grupis viimasel kohal – tulemus, mida on suudetud vältida alates 1996. aasta EM-valiksarjast.
Eesti kuulub esmakordselt pärast Teist maailmasõda ühte valikgruppi Saksamaaga. Lisaks tuleb rinda pista tugeva Hollandi, Põhja-Iirimaa ning Valgevenega. Autor: AFP/Scanpix
Koondise hetkest taset ja rasket alagruppi silmas pidades oleks kohatu eeldada, et meeskonna tulemused uuel aastal drastiliselt paraneks. Ometigi ootaks peatreenerilt murekohtade adresseerimist – miks ei suudeta tekitada piisavalt võimalusi? Miks ei suuda ründajad omi olukordi ära kasutada? Miks lubatakse endale lüüa kergeid väravaid? Eesti on varasemalt näidanud, et oskab väravaid lüüa ning et oskab ka kaitsta – peatreeneri eesmärgiks on leida viis, kuidas need oskused ühte liita, ohverdamata üht või teist. Koondise raudvara Ragnar Klavan (33) ja Konstantin Vassiljev (34) ei pruugi küll olla vormilt ja vastupidavuselt enam parimate päevade tasemel, kuid oma kogemustega on nad kahtlemata võimelised looma nooremate meeskonnakaaslastega arvestatava koosluse. Euroopa liigas on tänavu taset näidanud keskkaitsja Joonas Tamm (26), poolkaitses saame peagi uuesti näha Mattias Käiti ja ründajatest on Hollandi esiliigas head vormi demonstreerinud Rauno Sappinen (22). Seni suuremat kriitikat vältinud Martin Reimil seisab ees tõehetk – kas Eesti koondise rekordinternatsionaal suudab leida meeskonna murekohtadele lahenduse või naaseme pikemaks ajaks sajandi alguses tuttavaks saanud "ilusate kaotuste" ajastusse.
*Jättes välja 3:0 võidu Eesti U-21 koondise üle.
Toimetaja: Kristo Tamm