Iluuisutamisest ja muusikast: thrash metal'i peale kava ei ehita
Uisutajad said juba kohe alguses aru, et muusika saatel on sporti teha palju lõbusam. Kui näiteks Hella Murrik kirjeldab oma nooruspõlve ja uisutamist tsaariajal Tartu botaanikaaias, siis juba seal oli orkester liuvälja äärde kohale toodud ja mürtsuma pandud.
Praeguseks ajaks on näiteks ka trikisportlased sellest aru saanud ja lasevad oma võistluse ajal muusikal kõlada. Ja ka näiteks jalgpalli mängitakse tihti nii, et tribüünilt kostab koorilaul.
Ma ehk ei eksi, kui ütlen, et iluuisutaja kava tegemine algabki reeglina muusikast. Kui muusika on olemas, siis selle järgi kavandatakse ka võistluskava ja kostüüm, mitte vastupidi. Kevadel, kui enamik võistluseid on möödas, hakkavad uisutajad uue hooaja kavaks muusikat otsima. Kui nad omal käel muusikat ei suuda leida, siis hakkavad sõpru pinnima. No umbes nii nagu Jorh Aadniel Kiir otsis poisslapsele nime.
Tuleks märkida, et see muusika, mille saatel uisutatakse, on väga harva uisutaja lemmikmuusika. Ma tean, et päris mitmed uisutajad armastavad vabal ajal thrash metal'it kuulata, aga selle saatel uisukava sõita eriti ei saa. Maksimum, mida on saavutatud, on uisukava mõne Metallica ballaadi peale.
Muusikavalikul on mitmeid valikut kitsendavaid kriteeriume. Kui selle muusikaga võisteldakse rahvusvahelistel võistlustel, peaks see olema rahvusvaheliselt mõistetav. Meie jaoks võib näiteks Kare Kauksi "Mägede hääl" olla kuitahes tähendusrikas ja emotsioone kiskuv, kuid rahvusvaheline publik ei mõista sellest mitte silpigi.
Selle problemaatika teine äärmus on see, et kui ikka mitte ühtegi head ideed ei tule, võetakse kasutusele standardlahendused. Olgu selleks Bondi filmide muusika, Bizet’ "Carmen", mõni Abba lugu, John Lennoni "Imagine" või siis midagi "Ooperifantoomist". See on kindla peale minek, aga ma ei ole kindel, kui suurt loomingulist rahuldust uisutaja selliste standardlahenduste üle tunneb. Lisaks varitseb siin see oht, et kui ka teistel uisutajatel ei tule ideid, võtavad ka nemad kasutusele standardlahendused. Nii juhtus näiteks eelmise aasta MM-il, et kohtunikud ja pealtvaatajad olid sunnitud kuulama "Ooperifantoomi" muusikat kokku viis või kuus korda.
Paar aastat tagasi seati piirang, et muusikal ei tohi vokaali olla. Mõnes mõttes aitas see uisutajal paremini oma isiksust esile tuua, aga samas ahendas oluliselt muusikavalikut. Nüüd on küll lubatud ka vokaaliga muusika, aga see on toonud kaasa sellise nähtuse, et mõnel madalama taseme võistlusel tuleb keegi kahvatum sportlane esinema näiteks Freddie Mercury saatel ning siis saab kogu tähelepanu endale Mercury vokaal – kohtunikud peavad eraldi pingutama, et uisutajat tähele panna.
Olukord muutub sensitiivseks siis, kui edetabelitesse sööstab mõni erakordne hitt (nt nagu "Gangnam Style") või välja tuleb uus Bondi film. Siis on loomulikult suur kiusatus sellele muusikale kava teha. Sama aga mõtlevad ka teised uisutajad ning väga mage oleks, kui võistlustel selgub, et sa oled paremuselt teine või kolmas "Gangam Style’i" esitaja jääl. Siinkohal muutub oluliseks luureinfo, et teada, mida teised teevad. Ükskord näiteks avastati, et jäähallis, kus Lõuna-Korea uisutaja Yu-Na Kim trenni tegi, olid paigaldatud salakaamerad.
Samas on täiesti kindel, et hea ja uisutamiseks kõlbulik muusika ei ole maailmast otsa saanud ning igal võistlusel on alati keegi, kes heas mõttes rabab vaatajaid oma muusikavalikuga.
Toimetaja: ERR Sport