"Ma ütleks, et siia trenni tulevad nad tihti ise. See ei ole tihti trenn, kuhu lapsevanem neid suunab. Laps kas näeb linnapildis kedagi hüppamas või telekas või YouTube'is," selgitas Tallinnas tegutseva Parkuuri Keskuse treener Imre Liivak Vikerraadio saatele "Spordipühapäev".

"Lapsed tahavad ise tulla. Ta on hästi rutiinivaba trenn. Siin ei ole 200 kordust üht asja. Õpid iga päev, iga trenn. Peadki midagi uut õppima, sest iga kord on uus olukord. Sundi on päris vähe. Tullakse rõõmsate nägudega ja tahetakse ise väga teha."

Liivaku sõnul on ala nii raske, kui ise selle kujundad. "Keegi ei käsi kõrgelt alla hüpata või neljameetrist seina ronima hakata. Alustadki sealt, kus su tase on. Keegi ei ütle, et mine roni kahe ja poole meetri kõrgusel torul," lohutas ta.

"Alustadki põlvekõrguselt ja neid on väga palju, kes on tulnud mittemidagitegevast elust. Istub kodus arvutis, nägi videot, tuli trenni. Kolme aasta pärast jalutabki kõrgemal. Pole üldse probleemi."

Tartus tegutseb Võimlemisklubi Akros. Selle juhataja ja sportliku parkuuri eestvedaja Heigo Klaus sõnab, et tegelikult hakatakse parkuuri ja selle elementidega tegelema päris varakult. Sportlikule võimekusele lisandub ka filosoofiline pool: kas teha seda kui kiirusala või lisada kunstilist elementi?

"Parkuuri treening on üldkehaline treening. See nõuab kiirust, jõudu, julgust, vastupidavust, koordinatsiooni, tasakaalu. Absoluutselt kõike. Kuna parkuur põhimõtteliselt on liikumiskunst, mis on suunatud sellele, et jõuda punktist A punkti B võimalikult kiiresti. Vahepeal on igasugused takistused, mida tuleb läbida," kirjeldas ta.

"Aga parkuuril on ka selline võimalus, et mitte ei proovita rada läbida võimalikult kiirelt, vaid vastupidi - loominguliselt efektselt: saltod, trikid, loovuse elemendid. Mis suuna keegi valib? Kas loominguline või kiiruslik ja tulemuse peale? Olenevalt treeningu eesmärgist on ka ülesehitus pisut erinev."

"Takistuste ületamised, tehnikad, kuidas saaks kiiremini, efektiivsemalt, kuidas seinast üles joosta, maanduda," loetles ta. "Kui minna loomingulise poole peale, siis loomulikult igasugused saltod. Ampluaa on väga lai. Seda saab teha nii tänaval, aga kui tahta õppida igasugu tehnikaid ja turvaliselt teha, siis tehakse enamasti võimlemissaalides ja siis viiakse kõvematele pindadele."

Päris parkuuritrenn hakkab Tartus viie- kuni seitsmeaastaste grupiga. "Aga on ka päris pisikeste treeningud. Ta on võimlemise nime all, tegelikkuses ripume, jookseme, hüppame, lähme üle igasuguste takistuste, oma keharaskustega teeme tegevusi. Tegelikkuses on see põhimõtteliselt parkuur. Kasutame ära kõiki võimalusi."