Eelmisel nädalal avaldas iluuisutamise uudiseid vahendav portaal AnythingGOEs pika loo, kus mitu Läti iluuisutajat, nende seas kahekordne Läti meister Sofja Stepcenko süüdistavad Riia iluuisuklubi Kristal Ice treenereid Olga Kovalkovat ja Raimo Reinsalu vaimses ja füüsilises väärkohtlemises.

ERR-iga rääkinud Reinsalu väitel oli Stepcenko nende juures treenides probleemne õpilane ja nüüd on 18-aastane uisutaja tema sõnul sattunud rahalistesse raskustesse.

2010. aastast Lätis treenerina tegutsenud Reinsalu hinnangul on süüdistuste taga teine klubi ja väidetavalt ka üks kohtunik.

Varasem õpilane Stepcenko on öelnud uisuportaalile, et sina ja teine treener olete teda väärkohelnud ja ka vaimselt terroriseerinud. Mis on selle loo taga?

Tegelikult on meil see tiim, kes treenib igat last, suurem ja see on selles suhtes imelik, et siin puudutatakse ainult mind ja teist treenerit. Teistest õnneks ei räägita, jumal tänatud.

Tegelikult ma kardan, et Sofjat kasutatakse kergelt ära ja mul on äärmiselt kahju temast ja tahaks teda tegelikult kaitsta. Kogu selle loo algus ulatub väga kaugele, 20 aastat tagasi. See klubi loodi 20 aastat tagasi. Üks selle klubi praegustest treeneritest oli ise uisutaja ja tema tugevaks konkurendiks oli üks neiu, kes on ka ära mainitud selles artiklis.

Treenisid nad samas klubis ja kuna too neiu artiklis oli kaotavam pool, siis tihti vanemate ambitsioonid on midagi muud ja nad ei ole nõus selle tulemusega, mis reaalselt tekib. 20 aastat tagasi see lapsevanem otsustas, et teeb oma klubi ja klubiks sai Kristal Ice, võttis sealt kaasa ka tolle treeneri, kes teises klubis treenis ja kellest on siis nüüd saanud tegelikult üks edukamaid ja suuremaid Läti klubisid, kindlasti ka oma tulemuste poolest. Esimest korda vist eelmisel aastal juunioride MM-il oli kaks sportlast väljas. Olümpiamängudel on meestel kaks kohta, nii ka EM-il MM-il.

Kõike võib tegelikult sotsiaalmeediast lugeda, mis Sofja või siis teatud inimesed kirjutavad, et selle artikli on tegelikult kirjutanud tema, ma nüüd enam ei tea, kas endise või ta viimase treeneri PR-mänedžer.

Seal on meile teadaolevalt ka finantsprobleemid ja on väga suurte summadega tegu, Sofjal on vaja need arved maksta. Ta on ka pöördunud väga palju meie klubi vanemate poole, aidata teda rahaliselt, kas siis anda laenu või siis lihtsalt aidata… See on tegelikult väga ebameeldiv ja keeruline teema, aga ütleme siis niiviisi, et 20 aastat tagasi terroriseeriti selle neiu vanemate poolt, nüüd on ta ise üks klubiomanikest ja treeneritest ja kahjuks jätkab siis mitte tulemustega, aga lihtsalt millegagi, mida ma ei oska seletada, miks ta seda teeb, mis vimm tal on, miks ta seda jätkab.

Selles artiklis tuuakse välja, et on füüsilist ja vaimset väärkohtlemist olnud. Kas sina treenerina oled teda füüsiliselt ja vaimselt väärkohelnud?

Kindlasti mitte, meie klubis ei ole mitte kellegagi niiviisi käitutud. Kui rääkida füüsilisest, siis jäähallis ringi tehes on näha, et siin on kõik tegelikult peopesa peal, kõik on kohvikutest nähtav ja jäähallis on ka väga palju kaameraid.

Kõigi nende aegade jooksul on meil olnud erinevaid lapsi, otseselt ei ole mitte kedagi väärkoheldud. Tegelikult siis, kui vanemate ambitsioonid või eesmärgid ei realiseeru, hakatakse otsima põhjuseid treeningprotsessis, treenerite süsteemis. Aga kellelegi pole lihtsalt antud ja keegi näiteks käib ka kolm kord nädalas trennis ja ta ei saagi saavutada seda, mida võib-olla 13 korda nädalas treeniv laps.

Tegelikult kahjuks on uisumaailmas väga palju neid, kes ei ole siis situatsiooniga rahul ja kaebajaid on kogu aeg. Ka eelmisel nädalal Ankaras juunioride GP-etapil olles sai vesteldud erinevate treeneritega, seal oli ka üks Saksa treener ja Ungari treener, kes ütlesid, et ära pane tähele, see on kogu aeg, et neid on nüüd ka nii palju saanud. Meie jaoks on see esmakordne ja väga šokeeriv. Kuigi, jah, neid vanemaid ja erinevaid kaebusi on kogu aeg väga palju, aga meil on õnneks ka nii jääl kui saalis kaamerad, juba aastaid. Kõigepealt tuleme tööle, vaatame, kas kaamerad töötavad ja kui töötavad, siis saame rahulikult teha oma tööd.

Stepcenko süüdistab, et treenerid sundisid teda vigastusega võistlema, hirmsasti kaalu langetama, et ta sai tohutu stressi. On see nii?

See ei ole nii, kindlasti. Stepcenkol on tegelikult, kogu aeg olnud suhteliselt hea kaal. Uisutamises väga palju oleneb ka tihti 200-300 grammist, 500 grammist – kas sa suudad selle pika kava ehk siis vabakava lõpuni sõita. Ja õnneks ei ole selliseid probleeme tal olnud tervisega, vastupidi, on olnud temaga probleeme, et ta ei söö. Viimane konkreetne näide oli Koreas noorte olümpiamängudel, kui meil oli ka konkreetselt Läti olümpiakomiteega vestlus, kus teine treener palus, et nad räägiksid Sofjaga, et ta ei söönud võistluspäevadel Tal oli lemmikkoht Starbucks, kust ta võttis kohvi. Ja tal ei olnud lihtsalt jõudu.

Mis puudutab vigastust vahetult enne maailmameistrivõistlusi Jaapanis, siis esiteks ta pole ühtegi vigastust saanud jääl olles. Tol korral uisuliit tegi talle n-ö kontrollvõistluse, et vormi veel lihvida ja vaadata üle ja kohtunikud saaksid oma arvamuse anda. Ta jäi tookord natuke hiljaks soojendusele ja ta hakkas soojendama mitte seal soojendusalas, kus oli vaja, aga jää ääres, kus on ebatasane pind. Seal ta väänaski oma jalga, kahjustas liigeseid.

Tolleks hetkeks oli tal õnneks juba olemas meditsiiniline toetus olümpiakomitee poolt. Ja sealt ta sai siis tuge ja abi, isa viis teda iga päev protseduuridele. See oli tema raviarsti ja olümpiakomitee arstide otsus, et ta sõidab MM-ile. Meie olime surmkindlad, et me ei lähe sinna. See oli tõesti väga lühike periood enne MM-i, milleks ta oli hästi valmistunud.

Mingil juhul keegi ei sundinud teda, see on loogiline ja elu läheb edasi, kahjuks spordis juhtub igasugu asju. Kindlasti oli tookord ka, et see ei ole viimane MM. Ta ka ei olnud viimane MM, aga oli ta edukaim MM. Tehti otsus, et ta saab võistelda, tiitlivõistlustel on alati füsioterapeut või arst kaasas. Teda kohapeal jälgiti, vaadati, leiti võimalus, kuidas ta saab treenida ja võistelda ja nii ta võistles ja tegi fantastilise tulemuse.

Miks teie koostöö katkes?

Ma ei tahaks Sofja ega ta pere kohta midagi halba rääkida, sellepärast et me tegelikult… ma arvan, et ükski inimene ei ole see, kes on see, kes otsustab kellegi üle. See on võib-olla sealtpoolt (näitab taeva poole – toim). Me keegi ei ole jumalad.

Raskest perekonnast. Raske tüdruk. Tal oli väga palju pahesid. Kuna ta oli ikkagi meie tiimiliige, pidime teda aitama, toetama, vahel kaitsma, lahendama neid probleeme, mida ta on tekitanud. Tegelikult hakkas ta medikamente kasutama, ma ei teagi, millal. Miks ta hakkas, ei taha jällegi lahata, aga võite ta vanemate poole pöörduda, kui nad tahavad sellest rääkida. Ta jäi väga tihti peale trenni pigem siia, tahtis meiega vestelda, ta ei läinud koju.

Aasta aega enne seda oli juba meil alaliiduga vestlus, kas võiksime lõpetada selle koostöö, sest me ei julgenud temaga tööd teha. Ta tegi erinevaid trikke, asju, mis juhtus ka jää peal. Meil oli mitu vestlust alaliiduga koos ja teda on kutsutud vestlusele, et selgeks teha, mis tasemel sportlane ta on, mida ta soovib teha ja kuidas teha.

Mingi hetk tegelikult klubis oli see situatsioon, et ükski treener ei tahtnud teda treenida, kõik kartsid teda. Tegelikult ma olin ainuke. Ütlesin, et proovime veel, aitame teda, tal on raske mujal hakkama saada. Esiteks tal puudus täielik finantstoetus, ta treenis klubi arvelt täielikult, nii palju, kui me olime nõus investeerima ja aitasime teda. Ja mitte ainult rahaliselt, ta oli ikkagi peaaegu nagu pereliige.

Tegelikult kahjuks on hea, et see lõppes. Ka meie hallis ja peres on palju suurem rahu. Me ei tee enam seda, et me oma elu… kas sõna raiskamine on õige öelda, aga mittepereliikme peale. Et mitte oma perega koos olla, aga siis olla rohkem ühe sportlasega. Aga ütleme, jah, et meil on tegelikult palju rahulikum. On muid probleeme, mida ma jutus mainisin, kuhu nüüd siis ka teda on sisse mässitud ja siis ka ära kasutatud, tegelikult.

Saan aru, et Läti alaliidus on see teema uurimisel. Mis seisus see on? Kas sind on vaibale kutsutud?

Kuna ma ei ole alaliidu esindaja, siis ma ei oska seda kõike öelda, aga nagu ma jutu sees mainisin, siis see kestab poolteist-kaks aastat. Juba poolteist-kaks aastat tagasi käisime vestlusel endise alaliidu presidendi ja peasekretäriga. Tema käitumisest ja kuidas seda tööd edasi viia.

Alaliit ja kogu uisumaailm tegelikult teab seda tüdrukut, ka ISU teab. Ja ka eelmisel nädalal Ankaras olles rääkisime ISU esindajatega sellest probleemist. Tänapäeval, tegelikult juba ammu, on see, et keegi kaitse ei õpetajaid, ei treenereid. Igaüks võib kirjutada ja öelda, mida tahab, see on koolis ja ka huvialadel.

Alati muidugi on võimalus, et kui meeldi, saab teise kohta minna. Kui tal ka varem oleks olnud see situatsioon, et talle ei meeldi midagi… meil ei ole see kord, et sa ei tohi minna, me ei hoia ühtegi inimest, on olemas palju teisi klubisid. Palun proovige mujal! Üldjuhul kui see jutt jõuab selliseks, siis parem on koostöö lõpetada ja tegelikult on palju rahulikum, aga seal… meil ikkagi paluti, et me tunneme teda, me teame, kuidas teda aidata.

Tegelikult ta kuulas paljuski ainult mind, ta usaldas mind ja ma arvan, ka rasketel hetkedel ta võitles iseendaga, aga ta kuulas mind. Aga ma ei tea, kui palju tegid medikamendid oma töö… Kogu aeg tuli teda toetada ja abiks olla, nii, kuidas meie oskasime.

Väga keeruline teema üleval.

Väga keeruline ja ebameeldiv. Ausalt öeldes arutasime kaks nädalat tagasi, kas peaks Sofjale abikäe ulatama ja tegelikult, kuidas temaga oleks uuesti jätkata olnud, ma ei tea, ma ei kujuta ette. Aga nii pikalt koos olnud, siis vaadates ta tulemusi, oli kahju, sest ära läks Euroopa tippiluuisutaja. Euroopa kindlasti, kui mitte maailma – ikkagi 11., 14.. Kõik on oleksid. Paljud kohtunikud, kõik räägivad, et ta oleks olnud see aasta kindlasti esikuuikus Euroopa meistrivõistlustel.

Ja nüüd on teda ära kasutatud teistes situatsioonides, nagu ma lühidalt mainisin. Tean, et tal on üks mure, see on finantsmure. Tal on vaja see lahendada, sest, nagu ma aru saan, seal on rohkem kapitalistlikum lähenemine. Meil on ta nii lojaalne, et ikkagi me toetame. Paljud sportlased ka praegu meie klubis uisutavad mitte vanemate finantseerimisel, aga puhtalt klubi toetusel ja see on meie otsus neid aidata. Meil ei ole nii, nagu juhtus temaga, et tal on arve maksmata ja kuni arve on maksmata, sa jääle ei astu.

Selles artiklis toodi välja ka üks kaugem juhtum, kus läks politseisse avaldus vägivallast. Mis sa selle kohta ütled?

Seda saab jällegi mitut moodi seda käsitleda. Leiti midagi, kuhugi esitati. Meil on endal olemas kõik videod, me oleme samamoodi esitanud ja see nagu lõppeski ei millegagi.

Nii et sa ütled, et sa ei ole õpilasi füüsiliselt karistanud?

Kindlasti mitte! Ja seal oli ka juttu… kuidas see siis oli, kas kaitsmetega loopimisest ja uiskude või jalanõude suudlemisest jääl. See on nonsenss!

Midagi sellist kindlasti ei ole. Küll meil on ala, kus me peame – või me ei pea, aga me saame – selgitada või aidata, kui me asetame käed õigesse positsiooni, seal võib samamoodi öelda, et treener kiiresti tõstis kätt, see oli valus. Võttis kinni, oli valus. Et põhimõtteliselt mitte. Tegelikult, nagu ma ütlesin, see suurem terror on kestnud viimased kolm-neli aastat. Kui me nii väga ei armastaks uisutamist, siis tegelikult meil on ka muid võimalusi, kuidas ära elada ja mitte sellega tegeleda. Tegelikult selle vastaspoole eesmärk ongi meid hävitada. Et me lõpetaksime tegevuse, meie parimad sportlased läheksid teistesse Läti klubidesse või siis konkreetsesse klubisse, nemad siis prooviksid või tahaksid nendega ringi reisida.

Kes seal vastaspooles on, nimeliselt?

Üks nimi on selles artiklis välja toodud, tema on seal olemas, neiupõlvenimi oli teine. Ja nii kurb, kui ei ole öelda, siis ma olen 99 protsenti kindel, et selle taga on ka üks kohalik rahvusvaheline kohtunik.

Ma neid taustasid… ma ei saa aru, ma ei oska öelda. Me oleme tegelikult nii väike riik, peaksime kokku hoidma. Oleme kogu aeg rääkinud, et teeme koos, üritame. Tegelikult, mille jaoks me seda teeme? Meile meeldib see. Me üritame lapsi hoida eemal internetist, pahedest. Kasvatada riigi jaoks seda kontingenti, kes oleks intelligentsem, kes läheb tööle, maksab riigile makse. Aga jah, igaüks teeb seda kahjuks nii, nagu ta oskab.

Me ei ole kunagi teinud politseile siiamaani ühtegi kaebust, aga meil on ka videosalvestus, kus siis tolle neiu isa teatud vestluses mainib, et kivid võivad kuskilt katuselt, igalt poolt alla kukkuda, erinevaid asju võib juhtuda. Ka tookord pidasime juristidega nõu. Aga nüüd tuleb midagi ette võtta, ma ei tea isegi… Ma ei ole selline inimene, kes läheks õiendama, asju arutama, teeks rahulikult oma asja, aga midagi peab tegema. Aga mida, ei oska ma veel täpselt öelda.

Kuidas see skandaal on teie treeninguid ja üldse seda keskkonda mõjutanud?

Iga reklaam on reklaam. Kahjuks on ta negatiivne ja need inimesed, kes selle taga on, nad ei saa aru, et kui ikkagi väikse lapse lapsevanem mõtleb millegagi tegelema hakata, siis kindlasti uuritakse tausta. Ja kui iluuisutamises on mingeid skandaale, probleeme, siis nad valivad midagi muud. Kuigi meil on ka Lätis väga palju erinevates sportides tegelevad tuttavaid ja see probleem on tegelikult igal pool. See probleem on igal pool ja see on ka Eestis.

Oleme saanud nii palju positiivset tagasisidet üle kogu maailma. Muidugi meil endil on keeruline. Kas nüüd päris magamata ööd… Ma arvan, et nad jäid natuke oma ajastusega hiljaks. Ma arvan, et nad soovisid seda artiklit välja lasta Riia GP ajaks, sest kogu see tegevus, mis toimub jäähallis, on minu organiseerida, vastutada.

Aga muidugi on ta keeruline ja kindlasti lähedastele ja ka meie sportlastele. Seda terrorit on… ka nemad saavad erinevaid ebameeldivad sõnumeid. On üks alaliit, kellega me väga tihedalt koostööd teeme, sinna alaliitu on kirjutatud, üldjuhul kahjuks need kõik tulevad anonüümsetelt saatjatelt. Aga tekst on enam-vähem sama ja ka sellel alaliidul on selge, kellega on tegemist. Ka meie lapsed ja lapsevanemad teavad, kes üldjuhul nende asjade taga seisavad.

Olukord on keeruline ka sellepärast, et ma ei tea, mida meie lapsevanemad mõtlevad. Siin teatud asjad on üleval, nemad tahaksid teha Sofja vastu avalduse politseisse, mida tema on oma siis nooremate kolleegide või treeningkaaslastega teinud, milleks ta on neid sundinud.

Ma ei teagi, kust või millisest niidist kinni hoida või lasta minna nii nagu on. Minu lootus on, et see kiiresti laheneks ja kõik saaks paika. Ei tahaks, et süüdistatakse teise, see on ikkagi maine selle spordiala jaoks ja nagu ma ütlesin, nii väike riik, et me peaksime koostööd tegema.

* * *

Vaimse tervise mure korral leiab kontaktid peaasi.ee lehelt. Väärkohtlemise korral saab pöörduda EADSE spordivalvuri poole.