Irina Embrich säras karjääri parima individuaalse saavutusega, tulles vähem kui kuu enne oma 44. sünnipäeva Euroopa meistriks. Vehklejaid igihalja sportlase vägitükk liialt ei üllatanudki, fänne aga küll.

"Ainuke tiitlivõistlus, mis oli minu jaoks sel hooajal – Euroopa meistrivõistlused –, seal ma näitasin väga head tulemust. Aga pettumus loomulikult oli see, et me ei saanud võistkonnaga olümpiale," nentis Embrich ERR-i aastalõpuintervjuus.

Ainsa eestlasena Pariisi olümpial vehelnud Nelli Differt tõestas, et maailma tipptegijaid on meil võtta rohkem kui naiskonna jagu. Neljas koht ei andnud medalit, kuid kinkis sümpaatsele sportlasele Eesti rahva armastuse.

"Sportlasena tahad ikka loomulikult alati medalit. Selles mõttes võin Irina peale natuke kade olla, et ta sai medali, ma ei saanud," ütles Differt. "Aga ei, pean ikkagi edukaks ja pigem see on hea koht, kust edasi minna."

Kevadel olid maksimalistidest vehklejad mõistagi kurvad, et naiskonnaga Pariisis olümpiavõitu kaitsta ei õnnestu – sportlik viha pandi aga enda kasuks tööle. Embrich jäi juuni keskel peetud Euroopa meistrivõistlustel alistamatuks. Ta vehkles taktikaliselt kavalalt ja kindlalt. Ühetorkeline oli võit vaid veerandfinaalis. Poolfinaalis ja finaalis kaotasid vastased aga kindlalt.

"Kuidas ma nägin, kuidas Ira sellel päeval vehkles – no see oli puhtalt tema päev, sest seda oli väga nauditav vaadata tribüüni pealt. See oli vist nelja hulka pääs, kui Ira jäi taha ja ta suutis ikkagi sellest seisust välja vehelda ja võita ja selle otsustava torke teha. See näitas, et no sealt võib täna veel midagi väga head tulla. Ja lõppeski ilusti see päev," meenutas Differt.

"Noh võrreldes eelmise aastaga minu vastu ei tulnud Nelli. Võrreldes mõnede teiste aastatega ei tulnud Julia Beljajeva," ütles Embrich. "Vastased olid head, aga omadega mulle ei meeldi näiteks vehelda. Sel aastal keegi omadest vastu ei tulnud õnneks ja võib nii öelda, et see oli ka minu päev. Ma suutsin oma matši ära võita – nelja hulka pääs – ja seal juba läks natukene isegi paremini kui eelneva päeva jooksul."

Konkurendid võisid vaid kergendatult tõdeda, et nende õnneks Embrich olümpiamängudel vastaseid ei kimbuta. Vehklemist hindavas ja armastavas Pariisis rullus 27. juulil lahti väärikas olümpiaturniir. Grand Palais' muutis atmosfääri lummavaks ja selles aristokraatlikus etenduses oli kandev roll määratud ka Eesti vehklejale. Nelli Differt alistas otsustaval torkel kolm vastast. Nii tagas 34-aastane olümpiadebütant pääsu poolfinaali. Eestimaa elas päeva jooksul kaasa, sealhulgas Emrich, kes vaatas võistlust õpilastega koos laagris.

"Kui ma vaatasin, siis olid mõtted, et tahaks ka olümpial olla. Tahaks ka seal vehelda – just hiljuti olime EM-il koos mõnede sportlastega, kes olümpiale said. Samas ma jälgisin ja ma seletasin. Kuna ma ei olnud üksinda, olid noored sportlased, siis ma seletasin, kes Nelli vastu tuli, mis tulemused tal on. Mis riigis, kui kaua ta on võistkonnas. Mul endal oli huvitav seletada ja jälgida, et mis taktika, mis minu mõtted on ja mis ma arvan, et Nelli võiks teha," rääkis Embrich. "Jälgisime ja oli väga närviline kõik see päev. Sest otsustava torkega olid väga paljud matšid Nellil sel päeval."

Differti saatus oli Pariisis medalita jääda. Seejuures kaotas ta pronksimatšis ungarlannale omamoodi märgiliselt – otsustava torkega. Neljas koht. Valus, kuid kindlasti mitte jama! "Peale võistlust ma ei osanud seda absoluutselt hinnata, seda neljandat kohta. Sest minu jaoks oli see ikkagi kaotus. Ma kaotasin medali. Oleks see kaotus olnud suur, siis ma ei oleks selle üle nii kurb olnud," tõdes Differt. "Aga kuna see oli ühe torkega, ma veel juhtisin seda kolmanda koha matši – selles mõttes oli see kaotus ikkagi päris valus ja ega ma õnnelik selle üle nüüd küll ei olnud. Pigem võib-olla, mis ajas on selle väärtust tõstnud, on just see, et ma näen, kui paljudele inimestele olümpia üldse korda läks."

Vaev ja järjepidevus saavad spordis üldiselt varem või hiljem tasutud. Embrichi esimest tiitlivõistluste medalit ja esimest individuaalselt kulda lahutab 22 aastat. Differti tõeline läbimurre täiskasvanute hulgas toimus pärast 30. eluaastat.

"Ma arvan, et Nelli on väga töökas. Ta teeb trenni pidevalt. Ta pani endale võib-olla eesmärgi olümpiale saada – võib-olla see oli aastaid tagasi, ma ei tea. Aga see on kõrvaltvaatajana. Jah, meil on väga tihe konkurents ja isegi, kui Nelli ei saanud võistkonda, siis ta jätkas ja võib-olla oligi valmis selleks, et see võtab aega. Et see võtab aega ja tema aeg tuleb veel," mõtiskles Embrich. "Ma ei tea… Ma ei oska öelda, kas mina suudaks nii kaua oodata seda tiitlivõistluste medalit ja olümpiale saamist. Ma ootasin ka olümpiale saamist… Aga kogu aeg natuke oli puudu ja sa ei saa võistkonda. See on selline tahtmine, mis inimese sees on, see on super."

"Ma arvan lihtsalt, et Irina Embrich ongi fenomenaalne vehkleja. Tal on mingi asi antud, ma ei tea, kust. Kui sa Irat vehklemas vaatad, siis see relv on talle kätte loodud," ütles Differt. "Kõige loogilisem asi üldse, mida Irina Embrich teha saab, on vehelda. Mina arvan, et see ongi see asi, mis muudab Ira niivõrd heaks vehklejaks. Ja ma arvan, et ta võib vabalt veel 20 aastat vehelda."

***

Vaata ka spordiaastat kokkuvõtvat saadet "Aasta tipphetked 2024. Sport" ETV-s 29. detsembril kell 18.45.