Sportliku resultaadi, mängupildi analüüsi ja muude spetsiifiliste küsimuste kõrval omab võib-olla suuremat olulisust see, millist rolli Eesti saalihokikoondis meie spordiväljal üldse täidab. Võistkonnaala esikümnekoht maailmameistrivõistlustel võib ju iseenesest tunduda väikese riigi jaoks meeletu saavutusena. Samas pälvib koondis tähelepanu pigem napilt.

"Spordipühapäev" palus teemat lahkama Postimehe sporditoimetuse juhi Ott Järvela, kellel on saalihokiga väga isiklik ja väga tugev seos. Järvela on kuulunud mängijana Eesti koondisse ja osalenud MM-finaalturniiril. Ta on tegutsenud spordiala kohtunikuna ning kommenteeris maailmameistrivõistlusi sel korral televisioonis.

"Kõlab pidulikult: Eesti koondis mängib maailmameistrivõistluste finaalturniiril, aga tuleb aru saada, et kõik Eesti koondise mängijad on amatöörid," rääkis Järvela ERR-ile. "Suhtumise poolest võtavad väga mitmed neist asja väga tõsiselt ning nende treeningmahud on arvestatavad. Seda oli näha ka sel MM-il mängupildist, Eesti klubide mängijad olid füüsiliselt väga korralikus vormis ja kestsid intensiivse turniiri lõpuni ära."

Saalihokimaailmas on juba 20 aastat püsinud samasugune jõudude vahekord: ala valitsejad Rootsi ja Soome on kahe peale ära jaganud kõik senised MM-tiitlid, neile järgnevad maailma kolmanda ja neljanda riigina kahel korral finaali pääsenud Tšehhi ning seitse MM-pronksi teeninud Šveits. Sel korral murdis läbi Läti, kes suutis Šveitsi arvelt esmakordselt pääseda nelja parema sekka, kuigi pidi pronksimängus tunnistama Tšehhi kindlat paremust. Põnevas finaalis alistas Soome 0:4 kaotusseisust välja tulles lisaajal võõrustajariigi Rootsi enam kui 10 000 pealtvaataja ees 5:4.

"Saalihoki on valdavas enamuses maailmas ikkagi selgelt amatöörspordiala, kus mängijad teevad seda rõõmust mängu vastu. Professionaalset saalihokit on maailmas üpriski vähe, on Rootsi kõrgliiga, enamik Soome kõrgliigast ja vist ka Šveitsi kõrgliiga ning natuke Tšehhis. Igal pool mujal on ta ikkagi amatöörala. Kui vaatame taustsüsteemi, siis Taani ja Poola, kes olid viimastes mängudes meie vastasteks, on umbes sarnases situatsioonis koondised nagu meie," analüüsis Järvela.

"Kui küsimus on, et kuhu saalihokikoondis peaks Eesti spordipildis paigutuma, siis aus ongi, et nad on väga tublid amatöörid, kes panustavad isiklikku aega ja vaeva, et tegeleda spordialaga, mis neile väga meeldib. MM-il mängimiseks võtsid Eesti mängijad töölt puhkuse. See on kogu aeg nii olnud ja mina ei näe, et selles oleks mingi probleem või et see oleks ebaõiglane, sest ka globaalsel tasandil on see spordiala, mille puhul me ei saa rääkida täisprofessionaalsusest," tõdes Järvela.

Saalihoki on Eestis ainulaadses rollis võistkondlik ala, sest koondises on traditsiooniliselt tähtsat rolli mänginud mitte-eestlased; Eesti juurtega rootslased, kelle kokkupuuted Eestiga on turniirivälisel ajal jäänud tavaliselt üsna minimaalseks.

"Kui Eesti saavutas 2010. aastal MM-il seitsmenda kohaga oma parima tulemuse ja oli väga lähedal veerandfinaalis Tšehhi alistamisele, oli väliseestlaste osakaal meeskonnas kandev. Toona poleks olnud võimalik seda tulemust ilma Rootsi taustaga eestlasteta teha," kinnitas Järvela. "Kõik need Välis-Eesti mängijad on reeglina Teise maailmasõja ajal Rootsi põgenenud eestlaste lapselapsed, eesti keelt neist peaaegu keegi ei räägi, aga ka nemad võtavad oma vaba aja, et Eesti koondist esindada, käivad Eestis laagrites. Nende pühendumusele ei ole küll midagi ette heita. Seekord koosnes Eesti kõige suutlikum viisik MM-il aga Sparta ja Jõgeva mängijatest."

"Ma ei usu, et see väliseestlaste osakaal meeskonnas on põhjus, miks saalihokist räägitakse vähe. Iga spordiala pälvib selle tähelepanu, mida ta väärib," mõtiskles Postimehe sporditoimetuse juht. "Kui saalihokist enne MM-i liialt palju ei kirjutatud, siis see oli üldisest vaatevinklist võetuna aus - järelikult ta nii väga ei kõnetanudki. Eesti meistrivõistlused ei pälvi tähelepanu sel põhjusel, et inimesi köidab ainult finaalseeria. Eestis on ainult kaks klubi, kes Eesti meistritiitli nimel pingutavad. Vaja oleks leida võimalus, kuidas kõrgliiga natuke laieneks. Saalihokiliit näeb, kus probleem on: vahepeal ei olnud lihtsalt mängijate järelkasvu ja meeskonnad kuivasid kokku."

Läbi käsipalli on mitmed Eesti väiksemad linnad nagu Põlva, Kehra ja Tapa leidnud endale spordis väljundi. Saalihokis teeb seda edukalt Jõgeva - kas nii võiks esile kerkida teisigi väiksemaid kohti? "Jänedalt, Tamsalust, Hiiumaalt ja Sakust on tulnud Eesti koondise mängijaid. See mudel on varem olnud, aga asi taandub sellele, et kui sul pole Jõgeva Marko Saksingut või Põlva Kalmer Mustingut, juhtfiguuri, kellest spordiala väikeses kohas sageli sõltub... kui nemad panevad mehhanismi tööle, siis see asi püsib. See võib kõlada habras, mis on ühtpidi tõsi, aga meenutame, kui väike riik me oleme: see ongi loogiline, et kui leidub eestvedaja, kes paneb asja hingestatult tööle, siis see püsib," usub Järvela.