Heiki, sa hakkasid võistlema pärast võistluspausi alles suvel. Mida see suvi on sulle näidanud? Kui palju sellest on kulgenud ettevalmistuse ja kui palju võistluste tähe all?

Mul oli selle perioodi jooksul märtsi lõpust kuni septembri alguseni kolm võistlust ja kuus laagrit. Mõni lühem, mõni pikem. On ka Soomes käike, selliseid nelja-viiepäevaseid. Mida ma oskan võistluste kohta öelda? Jah, tuli palju vigu sisse, eriti alguses. Kolmas võistlus oli neist kõige parem, kuna lõpetasin teise kohaga ja finaalmatš oli ka võrdne. Lihtsalt, vigu tuli ikka palju sisse ja sain sellest ise väga hästi aru.

Kahjuks rohkem ei olnud võimalik võistelda, sest ajaga oli kitsas ja tuleb ka treenida. Ma olen vanem sportlane, kui ma treenin, siis olen väsinud ja kui lähen väsinud peast võistlema, siis loomulikult ma ei saa nii head tulemust kui loodetud. See tuleb kuidagi leida, see korrelatsioon. Arvan, et sain kindlasti nii heaks kui selles olukorras praegu võimalik. Laagrid on läinud hästi, olen terveks jäänud, väikseid asju on olnud, aga tõsist traumat ma pole saanud. 

Eriti heaks peaks seda viimast laagrit Gruusias, mis oli peaaegu kolm nädalat pikk ja sai igasugust arengut, nii vastupidavuses, jõus kui ka maadluspooles. Nüüd on lihtsalt küsimus selles, et kui ma saavutan võrdsuse treeningutel, tunnen, et olen maailma tippudega võrdne ja suudan maadelda, aga tiitlivõistlus on hoopis teine asi. Minu viimane MM oli neli aastat tagasi, 2019. aastal, see kõik on minu jaoks kauge teema, aga loodan, et kogemust mul on ja suudan selle maksma panna.

Suvel intervjuus sa ütlesid ka, et üks asi on see, kuidas sa füüsiliselt toime tuled. Teine asi on vaimne pool - närvid ja võistlustunnetus. Kas sellest kolmest võistlusest piisab, et MM-il saada see õige võistlustunnetus kätte?

Ideaalne oleks see, kui oleks rohkem võistlusi. Kui ma olin noor, siis tegin 18-19 võistlust aastas, aga täna minus ei ole seda. Täna olen kogenud ja pean vähemaga hakkama saama. Ideaalis oleks võinud olla veel mõni võistlus, aga seda ei saanud. Ma arvan ikkagi, et tulles selle juurde, et laagrid läksid hästi ja laagrimatšid, mis pidasime, läksid ka tegelikult hästi. Vigu oli sees, aga vähemalt olen selle lühikese perioodiga saavutanud selle taseme, et olen maailma esimestega võrdne.

Ma ei ole küll kõigiga - türklasega näiteks - maadelnud, aga grusiin oli Tokyos hõbe ja temaga sai maadeldud. Selles mõttes olen mingi lähedase taseme saavutanud ja võistlustel tuleks veel grammi võrra parem olla kui treeningmatšis, et see on üks eesmärk.

Milline see konkurents praegu on ja kui palju see on selle ajaga võrreldes tugevamaks või nõrgemaks läinud, kui sa viimati tiitlivõistlusel olid?

Kui vaadata MM-i ülesandmise nimekirja, siis kõik on kohal. Tase on endiselt hea ja tugev. Väga paljud on samad sportlased, kes osalesid 2019. aasta MM-il, nii et taseme poolest ei saa küll nuriseda, et oleks nõrk. Mis praegu veel muutus, siis selle aasta MM-il võistlevad veel ka Venemaa ja Valgevene sportlased, keda veel mõned aastad tagasi ei olnud. Seega on veel kaks tugevat juures, et tase kindlasti on tugev ja keegi midagi niisama ei anna. Kõik tahavad selle viie hulka tulla, et olümpiapääse saada ja see eeldab ikka väga head taset, et sinna jõuda.

Ma eeldan, et ka sinul on seesama eesmärk, et see olümpiapilet kätte saada nüüd juba kohe ja mitte jätta seda hilisemaks?

Ma arvan, et see on iga MM-ile mineva sportlase eesmärk. Loomulikult on see põhieesmärk, et saaks selle pääsme kätte. Maadluse puhul on oluline ka see, et milline on loositulemus, kellega sa esimesena maadled, kellega teisena ja kuidas see enda vorm seal maksimumi lähedal on, kas sa saad selle käima. Ja kui kõik läheb hästi, siis see on võimalik.

Sa tundud küll selline rõõmus ja rahulik, kui palju sa oled selle vaimse poolega pidanud tööd tegema?

Kui treenid pidevalt ja oled selles tsüklis sees, siis töö tegemine aitab sind edasi. Sa näed, et natuke lähed paremaks jälle ja see annab sulle enesekindlust ja julgust juurde. Ja ühest küljest olen raskemas olukorras kui teised, sest ma tulin pärast kahte aastat tagasi.

Mul oli mõnes mõttes ka see väljakutse, et kui heaks ma siis suudan minna?  Kas ma suudan sama heaks või paremaks - kuidas mul välja tuleb? Mõnes mõttes on mul endal ka väike põnevus sees. Olen proovinud seda ka niimoodi enda jaoks häälestada, et tulla tagasi samale tasemele ja kui vähegi võimalik, siis teeks ka sammukese edasi.