1950. aastatel esile kerkinud ja ka veel 1970. aastatel mänginud Pele oli oma aja selge number üks. Läks aega, enne kui teisi jalgpallureid hakati temaga võrdlema.

"Alles Maradona suutis selle [kuninga tiitli - ERR] küsimärgistada, aga ka mitte päris. Kui pärast Pelet hakkasid esile kerkima tublid jalgpallurid, siis maksimaalselt nimetati neid kroonimata kuningateks."

"Mina pean ka ütlema, et Messile krooni pähe panemine on natuke liiga ennatlik," leiab Schwede. "Enne peab natuke aega merre voolama ja hõigata täna, et "kuningas on surnud, elagu kuningas" - mina sellele alla ei kirjutaks. Olen lojaalne rojalist - minu kuningas on Pele."

Pele tõus langes kokku massimeedia plahvatusega. ""Viiekümnendatel hakkas teler jõudma aina rohkematesse kodudesse ja kuigi alguses liigamänge nii palju üle ei kantud, siis maailmameistrivõistlused olid need, mida hakati üle kandma ja inimesed hakkasid võib-olla esimest korda üldse nägema, milline on rahvusvaheline jalgpall," sõnas Schwede.

"Pele oli ju 1958. aastal noor 17-aastane poisike ja temast kiirgus siirust: see mängimise elegants, liigutuste plastilisus - see kõik läks inimestele nii väga korda ja südamesse. Ja teine asi - massikultuuri esiletõus! Pele sattus selle keskmesse. Kui ta viiekümnendatel esile kerkis, siis ta on ise öelnud, et ei osanud õieti veel oma allkirjagi kirjutada."