"Ei hakka päevaliselt täpsustama, mitu päeva enne see oli, aga jah, see ei olnud lihtne. Pidin väga raskeid otsuseid tegema, olin väga lähedal igasugustele rasketele otsustele," avaldas 19-aastane Kiibus, kes sai enda olümpiadebüüdil 21. koha. "Aga minu ümber olevad inimesed tõid mu välja, lükkasid mu edasi ja ma sain ise ka aru, et päris lootusetu see olukord ei ole."

"Ma arvan, et kui ma lõpuks siia Pekingisse jõudsin, oma esimese trenni ära tegi, siis tulid need esimesed emotsioonid seal hotellitoas välja – et ma olen siin, ma ikkagi tulin ja ma olen nii õnnelik selle üle! Sellepärast ma olen ka rääkinud, et selle võistluse nautimine on nii oluline," lisas ta.

"Meil oli üks kriitiline päev oli, kus oli näha, et kuidagi ei saa mitte midagi teha, aga sellises vormis lihtsalt ei saa minna olümpiale," rääkis Kiibuse treener Anna Levandi. "Ja siis ma võtsin otsuse, et lihtsalt julgelt andsin tal viis päeva vabaks. Mis üldiselt on nii minu kui tema jaoks mõeldamatu – viis päeva sellel ajal! Ütlesin talle, et sa ütled mulle ise ausalt viie päeva pärast, kas sa suudad need jalad saabastesse sisse panna ja mitte nutta või ei suuda. Sest ei ole võimalik trenni teha, ei ole võimalik keskenduda mitte millelegi, kui sa paned saapad jalga ja lihtsalt on kohutav valu!"

"Siis ta ütles, et iga päevaga läheb paremaks ja kui ta tuli tagasi, oli näha, et ta oli hoopis teistsugune juba – ta oli rahulikum, kuidagi nagu rahunes maha. Ja siis pisikeste sammudega," jätkas Levandi. "Ütlesin: Eva, teed ainult nii palju, kui sa ise tunnetad. Pigem teeme vähem kui rohkem. Mitte mingil juhul ei tohi uuesti seda valu tekitada. Ja siis me tegime hästi lühikesed trennid, nii palju kui jalg saapa sees kannatas, nii pikk trenn oli. Oleks veel paar nädalat, siis ta oleks juba päris heas vormis. Aga jah, see üks päev oli meil päris kriitiline, me olime valmis [loobuma]."

Kõike arvesse võttes jäi Levandi hoolealuse olümpiadebüüdiga rahule. "See oli kümme kuud naturaalset õudust. Ma ei mäleta, millal ma viimati rahulikult magasin. Närvid püsti polnud mitte ainult temal, vaid minul olid ka," tunnistas Levandi. "Jube kahju, jube kahju! Miks pärast? Alati küsisin endalt. Ta on nii palju töötanud, kõik need aastad, mis ta on minu juures olnud – kolmteist aastat –, oli kõik nii, nagu pidi olema, ta kogu aeg arenes ja arenes ja arenes! Kevadel oli tal supervorm ja need kaks fantastilist kava, mis Benoit Richaud talle tegi, see andis kuskil sisemise lootuse, et see sportlane hüppab veel mitu kohta ülespoole. Ja siis tulid need jala ja saabaste probleemid, millest me ei saanud mitte kuidagi välja, see oli nagu nõidus."

"Proovisime ühte asja, teist asja – ma arvan, et ta võib raamatu kirjutas sellest, mida ta on oma jalgadega teinud selle kümme kuu jooksul jätta. Kõik parimad arstid tegelesid temaga, aga vot valu ei lähe ära ja kõik! Ja see valu veel jalutas kord siin, kord seal! Nii palju pisaraid kui tal oli sel aastal… ma arvan, et ta on ära nutnud kõik oma pisarad terveks eluks. Ja sellest on jube kahju!" jätkas Levandi. "Kui ma saan aru, et mina ei saa aidata, ma ei saa mitte midagi teha, ma ei saa teda treenida – kuidas ma saan treenida, kui jalgu pole? Sisemiselt kohutavalt põed, närvid on läbi… Eks kodused said kannatada natuke selle tõttu, aga ma arvan, et ta tuli sellest ikkagi väga hästi välja."

"Täna näitas ta veelkord, et ta on tõeline sportlane, kes võitleb lõpuni ja ta ei andnud alla peale eksimust, ta ei olnud nördinud," lisas Levandi. "Isegi peale kukkumist oli suurepärane, veerand kavast oli lihtsalt fantastiline, ilus ja puhas! Mul on hea meel ja ma usun temasse! Ja ma usun, et ta võidab kõik oma vigastused ja me areneme edasi. Võib-olla sellist hooaega oli vaja, ei saa kogu aeg minna ainult ülespoole, kuskil peab reha peale astuma, et siis targemaks saada."

Levandi ütles, et tunneb just sportlikus mõttes heameelt, et nad siiski tulid olümpiale. "Nii mu enda jaoks kui tema jaoks, et võib ükskõik raske olla, ei tohi kunagi loobuda," arutles ta. "Ikkagi peab uskuma endasse, uskuma, et kõik on võimalik. Nagu meil Kristjan [Ilves] Covidist tuli ja

lendas nii kaugele – kõik on võimalik! Selle jaoks nad teevadki iga päev trenni, see istub sees. Ei ole niimoodi, et ei ole viis päeva trenni teinud ja enam ei oska midagi. Seda on treenitud 13-15 aastat ja keha teab, mida teha. Aga mingil määral ikkagi tervis ka peab olema. Et päris sandiks ei saa ka sõita. Nüüd ravime probleemid terveks ja siis usume ja tegutseme edasi. Noor ja ilus uisutaja, temal on kõik ees!"

Kiibuse sõnul on nüüd peamine keskenduda vigastuse ravimisele. "Ma ei mõtle praegu eriti pikalt ette, võtan rahulikult ja kuulan ennast, ravin enda jalad lõpuks terveks," lausus ta. "Arvan, et kindlasti sain sellest olümpiast veel uue hingamise, üldse sellest hooajast nii palju kogemusi. Arvan, ma sain nii palju mõtteid, millega edasi töötada ja mida edasi teha. Nendega läheb küll veel mitu aastat aega, et need kõik täita!"