Viimati juhtus MLB-s selline asi 1994. aastal ja kokku tuli ära jätta lausa 948 mängu. Toona tuli esimest korda pärast 1904. aastat ära jätta ka World Seriesi nime all tuntud MLB finaal ehk võitjat ei selgunudki.

Kollektiivlepingu lõppemine tähendab muu hulgas, et lepinguta mängijad ei saa sõlmida klubidega uusi lepinguid ja need mängijad, kellel lepingud taskus, ei tohi oma koduklubidega mingit moodi suhelda ega klubi asutustes viibida.

Suures pildis on kollektiivlepingul kaks osapoolt – mängijate ametiühing ja klubid. Eesti spordiajakirjanik Andres Must alustas augustis teekonda, mis peaks lõppema pesapalliraamatu väljaandmisega ja selleks puhuks on ta pidanud buymeacoffee.com blogi, kuhu postitab erinevaid USA pesapallikultuuriga seotud tekste ja mõtteid.

"Võib-olla peaksime alustame sellest, et räägime natuke Ameerika pesapalli süsteemist. Kes on need vaidlevad osapooled? Kui me räägime professionaalsest pesapallist, siis me ei saa mööda vaadata sellest, et räägime niiöelda organiseeritud pesapallist," lausus Must intervjuus Vikerraadiole.

"Selle moodustavad frantsiiside omanikud ja mängijad, keda ühendab ametiühing. Kahe institutsiooni toode väljendub MLB-s (Major League Baseball), kõrgel tasemel pesapallis, ja Minor League Baseballis ehk paljud väiksemad liigad, mis kuuluvad ka organiseeritud pesapalli."

"Kui võtame mingi frantsiisi - olgu see näiteks kõige kuulsam, New York Yankees -, siis olemas on oma organisatsioon: kõige tähtsam on Yankees ja sealt läheb alla, täites minor league'i oma rakukestega," jätkas Must. "Kui mingi mängija on parasjagu paremas või halvemas vormis, siis ta liigub ta oma organisatsiooni sees."

"Vaidlevad frantsiisi omanikud ja mängijad. Et seal vahel oleks mingi korralikum suhtlus, siis seda kõike organiseerib ametisolev volinik. Institutsioon, mis loodi 1920. Organiseeritud pesapall on Ameerika Ühendriikides monopoolne organisatsioon. See tähendab seda, et kõik frantsiisid, kes sellesse organisatsiooni kuuluvad, on lepinguga seotud. See annab igale osalejale õiguse ja kohustuse vallata üht territooriumi."

"See põhineb vastastikusel tunnustusel," lausus Must. "Konkreetset territooriumi saab frantsiis ekspluateerida: sponsoritega läbi rääkida, meediaga läbi rääkida. Ükski teine organisatsioon ei tohi sinna sekkuda ja kui selline organisatsioon peaks tekkima, peab valdama eelmisele monopoli omanikule kompensatsiooni."

"Igasugune struktuurimuutus, frantsiisi ümberpaigutamine ühest linnast teise või täiesti uue frantsiisi loomine - see saab teostuda ainult kõikide frantsiiside omanike ühisel heakskiidul. Viimased väljakutsed jäävad juba aastakümnete taha. Täna on kogu see institutsioon paika loksunud ja toimuvad ühe monopoolse organisatsiooni sees protsess, kus kaks osapoolt püüavad endale paremaid positsioone välja kaubelda. Ühelt poolt mängijad ja teiselt poolt püüavad kehtivat olukorda kaitsta klubide omanikud."

Mis on põhilised vaidluspunktid on? "Küllaltki triviaalsed. Ma ei hakka mainima ühtki nime, et asja mitte väga keeruliseks ajada. Tegelikult on see teema meile ju küllaltki kauge, aga väga üldistades võib öelda seda, et paremini oleks kaitstud mängijaõiguste üleminek ajal, mil nad liiguvad sportlikus püramiidis kõrgemale. Praegu on see rohkem klubide kasuks. Siis soovitakse seda, et mängija jõuaks kiiremini vabaagendi staatusesse. Kuuelt aastalt soovitakse viiele vähendada. Mis tähendab seda, et mängijal on võimalik turult endale soodsamatel tingimustes uus tööandja leida."

"Ametiühingud väidavad ka täna seda, et praegune süsteem on liialt klubide poole kaldu ajal, mil mängija on kõige paremas sportlikus eas. Püütakse tuua olukorda, kus mängija oleks rohkem sõltumatu ka tippajal. Mitte ainult siis, kui ta on väga noor või vanemas eas. Ennekõike käib jutt mängijatest, kes kuuluvad püramiidi alumisse ossa. Absoluutsed tipud on alati väga hästi makstud. Sellele rõhub praegu ka frantsiiside omanike leer. Justkui nemad oleks mängijaid toetavad. Aga see puudutab tõesti vaid tippude tippe. Allpool ei tunta end väga turvaliselt," viitas Must.

"Aga probleemid on ses mõttes triviaalsed, et kui võrrelda seda ühe teise spordisüsteemiga, mis meile on palju lähedasem ja arusaadavam ehk jalgpalliga, siis nägime kevadel, kui jalgpalli püüdis siseneda uus jõud, mida nimetati Superliigaks. Reaktsioon, kuidas jalgpalliüldsus sellele reageeris, oli küllalt teoreetiline. Hakati rääkima võimalustest, mis võib juhtuda mingisuguste klubidega, mis võib juhtuda mingisuguste mängijatega ja nii edasi... Ameerika profiliigas sellist teoreetilist juttu ei olegi."

Musta sõnul kaitseb süsteem Ameerika profiliigas end automaatselt. "Sealjuures käivitub karistusmehhanism. Euroopas seda ei ole," võrdles pesapalliajakirjanik. "Kui kahte probleemi omavahel võrrelda, et Euroopa probleem oli eksistentsiaalne erinevalt Ameerikast. Seal lihtsalt vaieldakse ühe organisatsiooni sees küsimused ära ja kogu organisatsioon läheb edasi."