Warholm püstitas 1. juulil Oslos maailmarekordi 46,70, Tokyos finišeeris ta aga ülivõimsa ajaga 45,94. Senisest tippmargist oli kindlalt parem ka Benjamin, kes jooksis 46,17. Pronksmedali võitis brasiillane Alison dos Santos ajaga 46,72. Rasmus Mägi jooksis Eesti rekordi 48,11 ja sai seitsmenda koha.

"Rõõm on suur, kergendus on suur!" tunnistas Rasmus Mägi treenerist isa Taivo Mägi. "Arvan, et kõikide jaoks oli see üllatus. Tundub, et Karsten Warholmi enda jaoks samamoodi. Nagu Rasmus ütles, et ta tundus ise ka pärast finišit natuke šokis olevat."

"Me ei ole väga analüüsinud, aga kui vaadata seda koguprotsessi – olümpiat, kõike, mis eelnes olümpiale –, siis asjad töötasid. Ma ei tahaks tänase jooksu kohta küll midagi norida," jätkas Taivo Mägi. "Rasmus on mees, kes annab endast maksimumi tähtsatel hetkedel ja täna see nii oli."

"Oleme ise sammu edasi astunud, järelikult oleme saanud millegi võrra targemaks. Oleme teinud õigeid otsuseid, õigeid valikuid. Meil on kohti, kust on võimalik parandada järgnevatel hooaegadel, miks mitte ka sel hooajal veel teha paar korralikku jooksu. Põhimõtteliselt on see arusaam olemas, kuidas veel kiiremini joosta," lisas ta.

Poega kahes järjestikuses olümpiafinaalis jooksmas näinud Taivo Mägi tunnistas, et sel korral oli ta oluliselt ärevam poolfinaali eel. "Tegelikult väga suur koorem langes Tokyos poolfinaali järel. Võimalused poolfinaalist finaali joosta olid 50-50, meil kõigil oli pinge peal," avaldas ta. "Koorem küll langes, aga pingelangust ei tekkinud. Müts maha Rasmuse ees, kes võttis ennast finaaliks veel kord kokku ja jooksis uuesti Eesti rekordi!"