Diktaatorliku Alaksandr Lukašenka soov võimust mitte loobuda tõi rahva tänavatele. Olukorras, kus just Valgevene oli valitud üheks jäähoki MM-finaalturniir võõrustajaks, ärritas situatsioon ka spordikogukonda ning lisaks MM-i sponsoreid, sealhulgas peatoetajat Škodat. Kui aga sponsorid poleks survet avaldanud, võinuks tippvõistlus ebastabiilsest poliitilisest olukorrast hoolimata Minskis toimuda.

Küsimus spordi ja poliitika vahelistest seostest on igipõline. Tihti arutatakse sedagi, kas rahvusvahelise mõõtmega spordivõistluste korraldamine mitte-demokraatlikes riikides on ikka õigustatud. Vikerraadio sporditoimetus võttis värskete sündmuste valguses teema põhjalikumalt ette. Et analüüs saaks mitmekülgsem, kaasati politoloog ja spordiajaloolane.

Politoloog Raul Toomla on Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi lektor. Tema põhilised uurimissuunad on poliitökonoomika ja rahvusvahelised suhted. Sellele lisaks on Toomla ka tihe spordi-, iseäranis jalgpallihuviline.

Küsimuse peale, kui eetiline on spordivõistluste andmine mitte-demokraatlikele riikidele, ütleb Toomla, et kuna eetika on iga inimese jaoks mõistena personaalne, siis saab ka küsimusele läheneda persoonipõhiselt. Spordivõistluste puhul tulevad siiski mängu spetsiifilisemad tahud.

"Eetikat tegelikult ju spordivõistluste andmisel isegi ei arvestata. Seal on teistsugused kriteeriumid. Üks on see, et väga suurte võistluste korraldamine on hästi kallis, ehk siis me teame, miks toimuvad järgmised taliolümpiamängud Pekingis. Nii palju kui oleme ajakirjandusest viimaste aastate jooksul näinud, siis need kes annavad [võistlusi], ei ole ka ju inglid. Nendel samadel rahvusvahelistel spordiorganisatsioonidel on endal eetikaga väga tõsiseid probleeme," selgitab Toomla.

"Kui see läheks demokraatlikus riigis rahvahääletusele, siis ma arvan, et võib-olla ei korraldusõigusi ei antaks, aga kuna andjad on ise sellised viimastel aastatel oma mainet määrinud tegelased, siis sinna see jääb. Tegelikult on vahe ju ka spordis – paneme siin tähele jalgpalli, olümpiamänge või antud juhul jäähokit, aga kusagil toimuvad ju vähem jälgitavate spordialad ja nendega ei tule see küsimus pinnale."

Spordiajaloolane Heather Dichter on Inglismaal Leicester'is asuva De Monforti ülikooli dotsent. Tema peamised uurimisteemad puudutavad olümpiamänge, rahvusvahelist sporti ning diplomaatiat ja rahvusvahelisi suhteid.

Dichter on Toomlaga nõus, et küsimus sellest, kuhu spordiorganisatsioonid demokraatia kui mõiste osas joone tõmbavad, on keeruline. Dichter ütleb aga, et asi läheb mõningal määral lihtsamaks siis, kui arutleda, kas spordivõistlusi tuleks anda korraldada riikidele, kus ei austata inimõigusi.

"Kui räägime riikidest, kus ei austata inimõigusi, siis sellisel juhul on neis riikides spordivõistluste mittekorraldamine seisukoht, mida toetatakse palju laiemalt," arutleb Dichter. "Samas tõstatub küsimus, mis käib ühe või teise organisatsiooni jaoks inimõiguste kui selliste alla. Sest näiteks Ameerika Ühendriikides kehtib surmanuhtlus. Kui surmanuhtlust peetakse inimõiguste rikkumiseks, siis ei tohiks USA ju ühtegi spordivõistlust võõrustada."

"Kuid minu arvates pole olemas rahvusvahelist spordialaliitu, mis ütleks, et seetõttu me USA-s oma võistlusi ei korraldada. Ja Rahvusvaheline Olümpiakomitee seda ka ei ütle. Seega, ühelt poolt on inimõiguste mitteaustamine selgem ja lihtsam argument, et spordivõistlusi mõnele riigile mitte anda. Aga teist pidi on ka siin olemas niiöelda hall ala."

Mida arvab spordivõistluste pidamisest mitte-demokraatiamaades meie spordi- ja olümpiaideaalide kandja, Eesti Olümpiakomitee?

"Kõigepealt on see selline küsimus, millele ei saa vastata kas jah või ei – kas on eetiline või ei ole eetiline. Kui vaatame olümpiamänge või väga spetsiifilisi spordivõistlusi, siis on ju lähenemised täiesti erinevad. Mis puudutab jäähoki MM-i ja Valgevenet, siis on selge, et selles olukorras ei tohiks spordivõistlusi seal läbi viia," arvab EOK peasekretär Siim Sukles.

"Kui aga vaatame jäähokit lähemalt, siis seda mängitakse väga piiratud arvuga riikides, mis tähendab, et MM-i läbiviimiseks on ka piiratud arv kandidaate. Seetõttu peavadki nad rahvusvahelises alaliidus tegema noatera käimise peal otsuse – mis riigid võiksid neid läbi viia ja millised mitte. Olümpiamängude korraldusõigus antakse jällegi aga seitse aastat enne nende toimumist ja seitsme aastaga võivad riikides väga paljud asjad muutuda."

Jalgpalli MM-finaalturniir on avaliku tähelepanu mõttes üks suuremaid võistlusi globaalses spordis. Kaks ja pool aastat tagasi võõrustas MM-i meie idanaaber Venemaa – riik, mille autoritaarset korda on palju kritiseeritud.

Turniiri Venemaal pidamine oli diskussiooni põhjustav teema juba mitmeid aastaid enne sündmust ennast. 2014. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsis korraldatud avalikul arutelul olid jalgpalliajakirjanik Ott Järvela ja Eesti Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak turniiri Venemaal toimumise osas üsnagi vastandlikul positsioonil.

Järvela sõnas kindlalt, et MM-finaalturniir ei tohiks Venemaal toimuda. Pohlak suhtus aga sama kriitiliselt võimalusse, et turniir venelastelt ära võetakse.

Uurisime, kuidas Eesti Jalgpalli Liit seda küsimust laiemas kontekstis hindab. Jutt ei käi seega sugugi vaid Venemaast. Kuidas ikkagi on spordivõistluste korraldamisega mittedemokraatlikes riikides?

"Ideaalmaailmas peaksid sport ja poliitika olema omavahel lahutatud. Sporti ei peaks kasutatama ära poliitilistel eesmärkidel ja sporti ei peaks kontrollima riigid oma poliitika kaudu. Kas ja mis riigile peaks andma korraldusõiguse, võiks jääda täielikult spordiorganisatsioonide pädevusse. Spordiorganisatsioonid ise otsustavad ja peaksid otsustama loomulikult selle järgi, kuidas on võimalik selles riigis spordivõistlusi läbi viia," arvab Eesti Jalgpalli Liidu avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uiboleht.

"Kindlasti loeb ka riigi stabiilsus – kui seal on rahutused, siis loomulikult ei ole võimalik seal spordivõistlusi sellisel kujul korraldada. Samal kui riik sportlikus plaanis täidab neile seatud nõudmised, siis oleme ju viimase 10–15 aasta jooksul näinud korduvalt, kuidas võistlused on antud sellistesse riikidesse nagu Hiina ja Venemaa ning nende korraldamine ei ole mõjunud korraldajamaale kuidagi heroiseerivalt. Ei Pekingi ega Šotsi olümpiamängude järel ei muutunud vastavate riikide positsioon maailmakaardil selliselt, et poliitiline olukord oleks kuidagi ümber hinnatud."

"Miks teinekord antakse nendele riikidele korraldusõiguseid on see, et neis riikides on puhtpraktiliselt lihtsam neid asju läbi viia, sest riik on valmis rohkem raha eraldama ja on valmis tegema ka karmimaid otsuseid. Jalgpallis on näiteks FIFA ja UEFA väga kindla põhimõttega, et kui riik hakkab sekkuma alaliidu tegemisse, siis alaliidu liikmelisus peatatakse ja kõigi alaliidu koondiste ja klubide tulemused ja mängud selleks ajaks tühistatakse. Seda on väga palju ka üle maailma kasutatud, kui riik on tahtnud kuidagi spordi juhtimisse sekkuda. Ma arvan, et see on hea printsiip ja hoiab asjad lahus."

Läheme tagasi päevakajalise Valgevenet ja jäähoki MM-i puudutava näite juurde. Ehk on ikkagi spordikogukonna jaoks olemas niiöelda punased jooned? Lihtsustatult öeldes, kui korraldajariigis minnakse mingisuguste rikkumistega liiga kaugele, siis eeldavad spordikogukonna kirjutamata reeglid, et võistlused võetakse kindlasti ära – nii nagu me nägime Valgevene puhul. Kas "punased jooned" on olemas?

"Lühike vastus oleks ei," arvab politoloog Raul Toomla. "Seda mõjutavad väga mitmed asjad. Üks on sponsorid – Škoda jäähoki MM-i peasponsorina ütles, et aitab. Teiselt poolt võib sponsorite mõju olla ka teistpidine, et riike sunnitakse mingeid asju kuidagipidi tegema – näiteks Katari sunnitakse õlut müüma. Teiseks on see jäähoki, mis ei ole jalgpalli haardega, ehkki Venemaa ja USA on seal mängus. Kolmandaks on tegemist Valgevenega – keegi ei oleks seda [MM-i] Hiinalt samasugustel tingimustel ära võtnud. Valgevene on väike ja natuke vaene ja see, mis Lukašenka tegi, on väga paljudes valdkondades "punase joone" ületamine. Siin ei pea ainult spordist rääkima, siin võiks mõelda majandusele ja välissuhtlusele üleüldiselt. Ma arvan, et "punast joont" kui sellist ei ole ja peamine põhjus [võistluse äravõtmiseks] on kusagil mujal."

Spordiajaloolane Heather Dichter näeb asju üsna samamoodi.

"Kahjuks pole neid punaseid jooni riikide käitumises minu arust olemas. Reaalsuses on asjad nii, et võistlus võidakse ära võtta siis, kui situatsioon korraldajariigis teeb spordisündmuse läbiviimise rahvusvahelise spordiorganisatsiooni jaoks problemaatiliseks. Ühelt poolt siis, kui sportlaste ja ürituse turvalisust ei saa tagada. Teiselt poolt siis, kui toimub katastroof avalike suhete mõttes," selgitab Dichter.

"Ma arvan, et paljugi sellest survest tuleb sponsoritelt. Ja kui rahakotirauad suletakse, siis sellel on mõju. Kahjuks ei ole "punased jooned" seotud puhtakujuliselt demokraatiaga või inimõigustega. Midagi võib juhtuda ikkagi siis, kui spordivõistluse endaga seoses on õhus suured probleemid. Muudatuste nõudmisel saavad minu hinnangul kaks olulisemat survegruppi olla sportlased ja sponsorid. Eriti võistkonnaalade puhul, nagu näiteks jäähoki – kui sportlased ütlevad, et nemad sinna riiki ei sõida. Turniiri tõsiseltvõetavus sellest kannatab. See pahandab ka sponsoreid. Lõppkokkuvõttes on võtmesõnad avalikud suhted, raha ja turvalisus."

Siim Sukles rõhutab EOK valikute puhul just turvalisuse aspekti.

"See on hästi huvitav, kuidas sa lõpuks kaardistad ära, mis on demokraatlik ja mis on mitte-demokraatlik. Võime ju näiteks arutada, kas Ungari on praegusel hetkel demokraatlik riik või mitte. Me ei ole õnneks pidanud selliseid otsuseid lahendama ja ei hakkagi kunagi lahendama, sest siin võtab Rahvusvaheline Olümpiakomitee ise selge seisukoha, kas laseme riikide koondised nendele võistlustele või mitte," selgitab Sukles.

"Mida oleme ise läbi kogenud on see, kui 2017. aastal olid Türgis pealinnas ja Istanbulis plahvatused ning samal oli Ida-Türgis noorte olümpiafestival. Siis kaardistasime julgeolekuolukorda, et kas meil on õigus saata oma noored sinna sportima ja kas on tagatud kõik julgeolekuaspektid. Õnneks läks kõik hästi ja tulime sealt tagasi kolme medaliga, aga Euroopa 50 riigist vähemalt neli ei julgenud sinna oma noori saata."

Mihkel Uiboleht leiab, et kui pärast võistluste võõrustamisõiguse saamist peaks korraldajariigi poliitiline olukord muutub mitte-demokraatlikumaks, tuleb võistluste võimalik äravõtmine jätta endiselt spordialaliidu pädevusse.

"Kui selles riigis on endiselt stabiilne olukord ja võimalik võistlusi läbi viia, siis tuleks minna nende asjadega edasi. Kõige olulisem ongi see, et see otsustamine jääks spordiorganisatsioonide kätte, et meil ei oleks sellist olukorda, kus nad on valinud kellegi välja ja siis kuskilt öeldakse, et selles riigis ei tohi võistlusi ikkagi korraldada. Kui vaatame ajalukku, on korraldatud ka mitmeid boikotte erinevatele OM-idele ja suurvõistlustele ja teame, et need ei ole väga palju tulu toonud ning see on ehk ka üks põhjuseid, miks neid tänapäeval enam ei tehta," arutleb Uiboleht.

"Küsimus ongi, et kas osalemine aitab kaasa mingitele poliitilistele eesmärkidele – näiteks kas riigis domineeriv poliitiline figuur saab kuidagi ebaproportsionaalselt suurt kandepinda [võistluse korraldamisega]. Näiteks jalgpallis on väga kindlalt reglementeeritud kuidas ja kui palju saavad kohaliku riigijuhid kõlapinda. 2018. aasta Venemaa MM-il jälgiti väga palju seda, kui palju on Vladimir Putin MM-iga seonduvalt fookuses ja tegelikult tuleb öelda, et ta ei olnud grammigi rohkem ega vähem fookuses kui eelmiste MM-ide korraldajamaade juhid."

Idealistid leiavad aga, et spordivõistlused võivad kutsuda esile positiivseid ühiskondlikke muutusi – olla demokraatlike protsesside käivitajaks. Ja sel juhul tulekski neid väärtusi autoritaarsetesse riikidesse niiöelda importida. Spetsialistid loevad seda pigem sinisilmseks vaatenurgaks. Heather Dichter toob näite Pekingi suveolümpiamängudest.

"2008. aasta suveolümpiamängude Pekingile andmisel toodi välja argument, et see sunnib Hiinat ja Hiina valitsust oma tegevust muutma. Aga ajalugu on näidanud, et suurte spordisündmuste võõrustamine ei ole viinud suurte ja heade muutusteni, millest inimesed maailmas rääkisid. Seda pole veel juhtunud. Võimalik, et tulevikus võib see teoks saada. Kuid spordivõistluste kaudu heade muutuste saavutamine on väga raske."

Mihkel Uiboleht nõustub, et riikidele võistluste andmine, lootuses, et see neid riike demokraatlikumaks ja avatumaks muudab, ei ole tegelikult teema. Selliste asjade peale ei mõelda, loogika on teine. Sama meelt on politoloog Raul Toomla.

"Neilt ei peaks võistlusi ära võtma, vaid neid võiks juba ennetavalt neile mitte anda. Oleks kõigil lihtsam. Kas spordi suurvõistlus võiks muuta ühiskonda kuidagi avatumaks või demokraatlikumaks – ma ei oska ühtegi sellist näidet peast tuua. Pigem kasutatakse neid režiimi propagandas ära ja vabadusi juurde ei tule," arvab Toomla. "Teisitine on olukord demokraatlikes riikides. Oslo tahtis kandideerida järgmise aasta taliolümpia korraldajaks ja seal viidi läbi sellekohane esimene munitsipaalreferendum ja niigi demokraatlik koht muutus veel paremaks. Aga et see juhtuks Hiinas või hüpoteetiliselt Põhja-Koreas – keeruline ette kujutada. Pigem juhtub see, et paljud suud topitakse kinni ja igasugune vastuhakk surutakse eos maha."

"Need spordi suursündmused autokraatlikes riikides on suhteliselt hiline nähtus ja neid ei ole üleliia palju. Kui lähme olümpiamängudega tagasi eelmisesse sajandisse, siis Hitleri kaks olümpiat (tali- ja suveolümpiad 1936), Moskva (1980), Sarajevo (1984) ning ülejäänud toimusid demokraatlikus maailmas. Neid on vähe, sest diktatuurimaailm ei olnud finantsiliselt ja organisatoorselt võimeline kandma sellist koormat. Seetõttu on need korraldamised suuresti 21. sajandi nägu: Hiina, naftariigid, Valgevene, Venemaa. Kui ma veaks kihla, paneksin raha selle peale, et võistluste korraldamine demokraatlike muutusi neis riikides ei too."

Kogu olukord paneb mõtlema, kuhu poole me siis õigupoolest teel oleme. Ja kas siin on üldse mingisuguseid mõistlikke lahendusi?

"Kuna need suured spordisündmused tulevad meile jõulisemalt koju kätte, siis paneme seda skisofreeniat rohkem tähele. Kus võib hakata asi muutuma, on need samad sponsorid. Kui mõtleme äri peale, siis ega seegi pole eetiline. Korporatsioonid võivad meile rääkida, et kõik on ilus ja kena, samal ajal kui kuskil Aafrikas reostatakse keskkonda nii kuis torust tuleb, sest reostamine on odavam. Niimoodi võime rääkida mingisugusest ärieetikas, aga samas on meil see skisofreeniline teine pool täiesti olemas," tunnistab Toomla.

"Kui jõukama maailma tarbija võiks hakata neid korporatsioone mingil moel survestama ja suurvõistlused tulevad meile sähvakutena koju kätte, siis võib-olla need sponsorid üritavad endale PR-nägu teha, et näed, selliseid asju me ei taha ning selle kaudu võib sport muutuda paremaks. Teine asi on jällegi aga see, et maailmas on väga palju ettevõtteid ja kui McDonald's ära läheb, on alati neli Gazpromi asemel, kel võib-olla selliseid moraalseid dilemmasid ei ole."