Uiboleht naiste jalgpallist: noorte järelkasv näitab, et sel on tulevikku ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Laupäeval selgitavad Tallinna FC Levadia ja Tallinna JK Kalev välja, kes võidab naiste jalgpalli superkarika. 30. mail saab hoo sisse naiste meistriliiga ning päev hiljem esiliiga. Eesti Jalgpalli Liidu avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uiboleht rääkis ERR-ile naiste jalgpalli olukorrast.

"Naiskondi on järel sama palju, kui enne kriisi. Selles mõttes on hea meel, et ükski naiskond loobunud ei ole. Kaheksa tükki mängib meistriliigas, nii nagu oleme ka varasemalt harjunud ning süsteem on samuti tavapärane - mängime kõigepealt kõik kaks korda läbi ja siis neli tugevamat mängivad veel kaks korda ja tabeli teine pool samuti veel kaks korda. Mis on erinevus? Liiga lõpeb tavalisest kuu aega hiljem ehk, kui me oleme muidu harjunud, et see lõpeb oktoobri alguses, oktoobri keskpaigas, siis nüüd räägime novembri esimesest poolest. Muudatus on veel see, et meil on esimest korda regulaarsed otseülekanded ehk kõikidest voorudest saab olema üks mäng otsepildis. Varem oleme näidanud kas naiste Balti liigat või teinud mõne üksiku erandi ja näidanud naiste meistriliiga voorust tippmänge. Näiteks, kui omavahel mängisid Pärnu ja Flora. Sel aastal otsustasime, et näitame 14 mängu ja hiljem veel kuus mängu," rääkis Uiboleht.

"Ma ei saaks öelda, et varem oleks olnud sadu ja sadu pealtvaatajaid, aga praegune olukord tingib enam seda, et nõudlus otsepildi järgi suureneb ja just selleks, et ei tekiks tobedaid kogunemisi aia taga ja kõik peaksid reeglitest kinni, siis oleme teinud sellise lahenduse. Kui juulist saab juba pealtvaatajatega mängida, siis on asi lihtsam. Teiseks põhjuseks on loomulikult naiste meistriliiga väärtustamine. Otseülekannetes tekivad parimate hetkede klipid, samamoodi jääb alles kogu see materjal, kuidas väravaid lüüakse. Inimesed näevad nii rohkem, mis seal palliplatsil toimub ja näevad ka seda, et see on tegelikult päris põnev," jätkas Uiboleht. "Mis teeb veel head meelt? Ka noorte tasemel on tüdrukuid peale tulemas ja just U-17 eliittasemel. Me oleme selles olukorras, et kui poiste poole pealt on seal juba aastaid olnud kõva konkurents ja me oleme jalgpalliliidu poole pealt aidanud neil kompenseerida kõik transpordikulud, siis nüüd oleme samasse seisu jõudnud ka U-17 eliittaseme tüdrukutega. Üks põhjus, miks me oleme sinna jõudnud, on see, et seal on piisavalt võistkondi. See annab sellist mõjukat optimismi, et kui on noori, siis järelikult on sellel alal ka tulevikku."

"Tagala kohta me tegime sel aastal selle otsuse, et kui muidu oli meil esiliiga ja teine liiga, siis nüüd panime need omavahel kokku tagamaks atraktiivsema formaadi. Nägime taseme poolest ära, et seal ei ole nii suurt erinevust. Veel on eraldi rahvaliiga, kus on olnud traditsiooniliselt kümmekond võistkonda, esiliigas on 12 ja siis sinna alla paiknevad veel noorteliigad. See arv on tegelikult viimaste aastate jooksul tõusnud, aga me peame ka väga palju tähelepanu pöörama sellele, et ta ka edaspidi jätkuvalt tõuseks. See ei ole tõusnud sellises tempos nagu me tahtnud oleksime. Me tahame, et see protsess kiiremini juhtuks. Ajal, kui jalgpalliliit umbes 15 aastat tagasi pani meeste klubile kohustuse, et juures peab olema ka naiste võistkond, siis toimus selline esimene hüppeline tõus ja sealt on see samm-sammult hakanud minema," kirjeldas Uiboleht. "Meie mure on see, eriti kriisi valguses, et klubis ei jäetaks kõrvale naiste jalgpalli tegemisi sooviga kärpida kulusid. Hea meel on selle üle, et paljudes klubides on naiste jalgpall orgaaniline osa ja sellega tegelemisest ei pea eraldi rääkima. Samas on kohti, kus me oleme tundud, et see on pigem kohustus, kui klubi orgaaniline osa, seal on kindlasti veel mitu sammu minna."

"Superkarikas on traditsiooniline hooaja avamäng, kus mängus on hooaja esimene tiitel ja au ning seekord teeb selle eriliseks see, et autasutamistseremooniat ei ole võimalik tavaoludes läbi viia," jätkas Uiboleht. "Me oleme läbi käinud variandid, kuidas see karika tõstmine peaks käima ja samamoodi medali kaela saamine. Me üritame laupäeval seda võimalikult soliidselt lavastada, aga jällegi mulle tundub, et me oleme siin maailmas pioneerid. Ma ei ole näinud ühtki videot kriisist väljumise ajastul, kus mängitakse välja karikas või antakse üle medalid. Me oleme seda siin arutanud, et kas paneme medalid kuskile laua peale ja mängija tuleb ise võtab - see tundub väga kohatu, kui ma seda räägin, aga ajastu on selline ja olud on sellised. Ilmselt jääb see eriliselt meelde eriti mängijatele. See on ajastu märk ja seal ei ole midagi teha. Keegi ei ole süüdi ja siin saab ainult muiata ja tunda rõõmu, et me saame üldse jalgpalli mängida."

"Eile õhtul andsin Läti ajakirjanikele intervjuu ja nad küsisid, et miks te seal Eestis mängite ja meie siin ei mängi. Ega ma ei osanudki sellele vastata. Ma kirjeldasin neile, mida me siin oleme teinud ja hea oli näha seda, et Läti jalgpalliinimesed tundsid siirast rõõmu, et keegi saab mängida jalgpalli ja tundsid muret, miks nemad ei saa," ütles Uiboleht. "Meil on juba see olukord, et me näeme, et me saame mängida, aga süües kasvab isu ja oodatakse, millal see järgmine samm astutakse, millal lubatakse publik väljaku äärde ja taastub päris tavarütm. Me rõhutame kõikidele mängijatele, et kannatame. Me peame korrektselt käituma ja riigi poolt antud usaldust tõestama. Küll siis tulevad võimalused mängida ka tavarütmis jalgpalli."

Toimetaja: Liisi Alamaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: