Saskia Alusalu: sotsiaalmeediast on saanud sportlasele üks töövahend
Lähenemas on aasta lõpp ja hakatakse valima Eesti aasta sportlasi. Viimased kogemused näitavad, et näiteks spordisõprade vastavasisulises valikus ei ole sugugi ainsaks kaalukeeleks sportlik tulemus. Rahva südamesse jõudmisel tuuakse olulise faktorina välja sportlase tegevust sotsiaalmeedias. Diskussioonides levib arvamus, et fännidele lähevad hinge need atleedid, kes teevad ennast internetis rohkem kättesaadavaks.
Seetõttu uuris Vikerraadio saade "Spordipühapäev", kuidas ja miks Eesti sportlased sotsiaalmeedia platvorme kasutavad. Kas isikliku fännilehe omamine ja haldamine tähendab ainult võimalusi või toob see kaasa ka riske? "Spordipühapäevale" oli abiks viis inimest: sõna said nii tegevsportlased kui ka kommunikatsioonispetsialistid.
Kõige levinumad sotsiaalmeedia keskkonnad, mida Eesti sportlased kasutavad, on Facebook ja Instagram. Suurem osa Eesti sportlastest haldab oma kontosid ise. Blogide pidamine veel väga populaarseks muutnud pole. Kuid selles keerulises žanris näiteid siiski leidub: teiste seas rallisõitja Ott Tänak, kergejõustiklane Jaak-Heinrich Jagor ja aerutaja Kaspar Sula.
Numbritest ka. Üldistatult võib öelda, et tuntumate Eesti sportlaste kontode jälgijate arv jääb suurusjärku mõnikümmend tuhat. Kuid näiteks Cagliari klubis mängiv jalgpallur Ragnar Klavan omab Instagramis rohkem kui 268 000 jälgijat. NBA-s mängival Läti korvpalluril Kristaps Porzingisel on neid 1,6 miljonit.
Ettevõtte A-tiim kommunikatsioon üks asutajatest Greete Kempel tegeleb igapäevaselt Eesti laskesuusakoondisse kuuluvate sportlaste nõustamisega. Samuti teeb ta koostööd projektiga "Noored olümpiale". Kommunikatsioonijuhtimisealase haridusega Kempelil selgitas, miks Eesti sportlastel neid presenteerivaid sotsiaalmeediakontosid vaja läheb. "Sotsiaalmeedia on üks lihtsamaid viise teha ennast nähtavamaks. Tutvustada ennast nii publikule, sponsoritele, fännidele ja see aitab niivõrd hästi hoida ennast pildil," rääkis Kempel. "Ja see aitab hästi hoida end pildil, iga sportlane peab seda tegema, sest ta ju on avaliku elu tegelane. Ja sellega tuleb arvestada. Kui sa oled sportlane ja sul on väga head tulemused ja sa oled sotsiaalmeedias väga aktiivne ja oled ka meedias hea kõneisik, siis see kombo maksab kõige paremini. Kui vaatame toetajaid, siis kõik ootavad tulemust, aga kui tipptulemust veel pole, siis see, kui aktiivne sa oled meedias ja sotsiaalmeedias, see, mida ja kuidas sinust räägitakse, muutub veelgi olulisemaks."
Olümpiamängudel neljandaks tulnud kiiruisutajal Saskia Alusalul on sotsiaalmeedia vajalikkusest selge nägemus. Alusalu haldab kontosid nii Facebookis kui Instagramis, kusjuures viimase puhul on tal jälgijaid 32 000. "Kõige positiivsem mõju selle juures on see, et see annab mulle hääle ja võimaluse edastada seda sõnumit, mis mulle meeldiks edastada. Kui saan enda jälgijatelt või fännidelt kirja, et nad läksid minu pärast trenni või ostsid minust inspireerituna uisud, siis see tekitab mulle tunde, et mu tööl on suurem missioon ja see teeb mind väga õnnelikuks ja annab mulle ka motivatsiooni juurde," tunnistas Alusalu. "Ma arvan, et see on selle kõige suurem mõte. Minu jaoks üks olulisemaid asju – elus üldse –, on see, et ma teaksin, kes ma olen ja mida ma teha tahan, sellest hakkab kõik pihta. Kui ma oma sotsiaalmeediat ei teeks sama ideega, poleks sellel mõtet. Loomulikult tahan olla nii aus kui võimalik. Kindlasti, läbi sotsiaalmeedia ei paista välja kogu higi ja pisarad, aga ma ei tahaks end näidata kellenagi, kes ma ei ole."
Alusalu jõudis välja selleni, et kui sotsiaalmeedia on tema hääleks, siis soovib sportlane, et see hääl oleks tegelikkusega kooskõlas. Aga millise kuvandi peaks sotsiaalmeedia tippatleedist looma? Võib-olla oleks otstarbekas näidata kõike võimalikult positiivses valguses?
Sportlased, kellega rääkisime, esindavad seisukohta, et sotsiaalmeedias poolehoidjatele oma tegemistest infot jagades tuleks olla võimalikult aus.
Eesti orienteerumiskoondislane Kenny Kivikas rääkis päevakajalise loo, mis antud teemaga hästi haakub. "Nädalavahetusel oli üks suusatamise MK-etapp ja mäletatavasti laupäeval Johannes Hösflot Kläbo läks finišisirgel natuke upsakaks, ei pingutanud lõpuni ja venelane Bolšunov napsas võidu. Ja tema siis oma Youtube'i videoblogis näitas ausalt, millised emotsioonid pärast sellist ebaõnnestumist olid. Kuna olen teda natuke jälginud, siis ootasin, et mida ta teeb selle peale – kas üleüldse näitab emotsioone ja milliselt ta neid kajastab, kas näitab välja ka negatiivseid emotsioone," sõnas Kivikas. "Eks see tulenebki sellest, kui aus sportlane tahab olla oma fännide suhtes. Ja loomulikult, milline julgus tal on – kas ta julgeb enda sotsiaalmeediakanalites näidata ka enda ebaõnnestumisi ega karda seda, et mingi ajakirjanik selle põhjal loo teeb."
Kempel ütles, et professionaalne sportlane tunnetab oma isiksuse eripära ning paneb selle ka sotsiaalmeedias enda kasuks tööle. Laskesuusamaailmast ringi vaadates leiab mitmeid häid eeskujusid. "Kindlasti tulebki seda suuremat pilti vaadata. Dorothea Wierer on üsna hea näide sportlasest, kes ei karda näidata ennast kui ilusat naist. Ta teab, et ta on kena, ta näitab seda, ta mängib selle peale. Ta on valinud selle tee ja see toimib," rääkis Kempel. "Teisalt, kui vaatame Martin Fourcade'i, siis tema sotsiaalmeedia on kohati isegi pigem naljakas. Tema enda välimusele nii palju ei rõhu. Siin võivad loomulikult ka soolised erinevused olla, aga see kõik oleneb ju sellest, kes sa inimesena igapäevaselt oled."
"Välismaa näited on üks parimaid asju, mida vaadata, sest nendel inimestel, kes on sotsiaalmeedias edukad, on ka head koostööd," jätkas Kempel. "Ja sealt saab mõningaid nippe, mida enda sponsoritele Eestis pakkuda."
Vehklemise eksmaailmameister Julia Beljajeva on panustanud pigem Facebookile. Beljajeva Facebooki fännilehekülge, millel praeguseks 15 000 jälgijat, haldab lisaks sportlasele endale igapäevaselt ettevõtte Milos tegevjuhina töötav Brit Mesipuu. Tuleb aga rõhutada, et Beljajevalt ta töö eest mingisugust tasu ei saa.
Avaliku elu tegelastena on sportlased oma tegemiste kaudu ka avaliku kriitika objektideks. Kas sotsiaalmeedia ning seal võetud aus hoiak võib kaasa tuua kibestunute ebameeldivaid ja ebaeetilisi rünnakuid? Tundub, et Eestis on olukord selles osas küllaltki rahulik. "Meil on jube hästi läinud. Ma ei mäleta, et keegi oleks nende aastate jooksul mõne negatiivse kommentaari sinna pannud, päris ausalt. Mis meil on kokku lepitud, on see, et kirjadele me ei vasta," avaldas Mesipuu. "Sinna tulevad igasugused austajate kirjad ja kutsed igasugustele kohtingutele ja õhtusöökidele."
Sponsorite temaatika on sellest loost juba mitmel korral läbi kõlanud. Sponsorite leidmine on midagi sellist, mida sotsiaalmeedia võimaliku positiivse tulemina väga palju välja tuuakse. Kusjuures, seda nii välismaises kui ka Eesti ajakirjanduses. Beljajevale ja Mesipuule andis just lootus sponsoreid leida otsustava impulsi Facebooki fännilehe tegemiseks.
Vastuvõetamatutest pakkumistest hoolimata saab ka Beljajeva puhul välja tuua väga positiivseid koostöid, mis sotsiaalmeedia läbi võimalikuks saanud. Ja selleks, et leida väiksemaid sponsoreid, kellelt head tuge saada, ei pea tingimata eksmaailmameister olema. "Väga tahaksin siin kiita Regina Oja, kes oma Instagrami teeb südamega ja teeb seda väga hästi, tänu sellele on ta koostööd teinud näiteks Arctic Spordiga, mis tema puhul algas väga väikestest sammudest ja nüüd on see koostöö mõlemale poolele väga meeldiv," kiitis Kempel. "Ka Grete Gaimil on päris mitmeid koostööpartnereid, keda ta sotsiaalmeedias presenteerib. Poistest teeb Kalev Ermits väga tublit tööd. Ta on aastatega kuidagi avanenud ja see paistab ka tema sotsiaalmeediast positiivsena välja."
Üks oluline funktsioon, mida mitmete sportlaste sotsiaalmeedia kontod kannavad, on konkreetse spordiala ja sellega seonduva laialdasem tutvustamine. Nii on Julia Beljajeva Facebooki kontol muude asjade hulgas läbi viidud vehklemisteemaline mälumäng. Sarnast eesmärki täidavad ka treeningutest üles pandavad postitused.
Üks sportlane, kes oma selgitavate postituste ja suure kirega Eesti silma paistab, on võrkpallur Martti Juhkami. Prantsusmaal Tourcouing'i klubis mängiv nurgaründaja selgitab oma Facebooki lehel huvilistele võrkpalli nüansse tihti lahti. Ta ei pelga ka diskussiooni ning vastab inimeste küsimustele. Mis Juhkamit motiveerib? "Kuna ma ise olen selline võrkpallifanaatik, võib-olla näen ja kuulen asju, mida teised muidu ei teaks. Üritan enda teadmisi teistele edasi anda," selgitas Juhkami. "Annan endast parima, et võrkpalli populariseerida ja arendada."
"Ei saa öelda, et kõik tagasiside oleks olnud positiivne. Kuna üritan olla võimalikult aus ja otsekohene, siis on kindlasti olnud erinevaid mängijaid kui ka võrkpalliga seotud inimesi, kes on neid postitusi võib-olla natuke liiga isiklikult võtnud ega pole suutnud asja sisu nii hästi enda jaoks lahti mõtestada," lisas Juhkami. "On natuke solvutud ja on võib-olla tekkinud ka paar tüli. Eks kõige raskem inimeste jaoks ongi see, kui mängus toimuvat kommenteerib keegi, kes pole ise selle mänguga seotud olnud. Kui endal on emotsioonid üleval, näiteks pärast rasket kaotust või suurt võitu, ja siis keegi midagi ütleb, näiteks nagu mina, siis võib-olla võetakse seda natuke rohkem isiklikult."
Sotsiaalmeedia mõjutab järjest rohkem ka traditsioonilise ajakirjanduse elu-olu. Nimelt kasutavad spordiajakirjanikud sportlaste sotsiaalmeedia kontodel leiduvat infot väga palju uudislugude kokkupanemisel, internetiväljaanded võimaldavad populaarsetele keskkondadele ka väga otseselt viidata.
Üldiselt ütlevad nii sportlased kui kommunikatsioonieksperdid seda, et nad arvestavad sotsiaalmeedias presenteeritava informatsiooni taolise levikuga. Vastupidist eeldada oleks väga sinisilmne.
Aeg-ajalt juhtub siiski olukordi, kus ajakirjanikud sotsiaalmeedias üles pandud postitust ebaõigesti tõlgendavad või ei käitu sellega muul moel piisavalt vastutustundlikult. Orienteerujal Kenny Kivikal on siinkohal välja pakkuda sõbralik nõuanne, mis peaks paremaks tegema nii sportlase kui spordiajakirjaniku elu. "Kui ajakirjanik on juba jõudnud sinna sportlase lehele ja järelikult jälgib sportlase tegemisi, siis tegelikult ei ole tal ka keeruline sinna samasse kas või kirjutada see väike sõnum privaatselt ja küsida need küsimused, olla ikkagi uuriv ajakirjanik," soovitas Kivikas. "Kui ongi näiteks telefonis kirjutatud mingisugune tekst, tekivad kirjavead ja võib-olla vähe väsinuna ei suuda kõiki lauseid õigesti ritta seada, jätab ajakirjanik võib-olla sportlasest natuke lolli mulje, kui ta ei tee mitte midagi tekstiga, mille sportlane on kirjutanud."
Millise kokkuvõtte saame sotsiaalmeedia ja tippsportlaste vahelisest sümbioosist teha? Tundub, et aega tagasi pöörata ei saa ning juba praegu on sotsiaalmeediaga tegelemine üks sportlase tööülesannetest. Sest vastavad ootused on tekkinud nii fännidel kui sponsoritel.
Sõna saanud sportlased soovitavad praegustel oma teekonda alustavatel noortel igatahes teema peale mõelda. Aga nii või teisiti – väga oluline märksõna selles kõiges on ausus. Tundub, et vähemalt Eesti sportlaste jaoks.
Muidugi, sport ise on ikkagi kõige tähtsam. Saskia Alusalu võtab eelnenu tabavalt kokku. "Sotsiaalmeedia on nii suur osa tänapäeval ja sportlasele ikkagi üks töövahend. On oluline seal olla, aga kui piltide tegemine hakkab trennitegemist segama või ei saa söömist alustada enne kui sellest on pilti tehtud, siis on juba sõltuvus ja natuke teistpidi kaldu. Kindlasti sportlase esimene töö on trennitegemine ja sotsiaalmeedia peaks olema abistav osa, mitte vastupidi. Arvan, et on hea pildis olla, aga seda ei saa üle tähtsustada," nentis Alusalu.
Toimetaja: Maarja Värv