Kompus alustas kõrgusel 5.25, millest sai jagu alles kolmandal katsel. Teisel katsel ületas ta kõrguse 5.45, aga 5.60 jäi kõigil kolmel korral alistamata. See viinuks ta aga lõppvõistlusele.

Tänavu isikliku rekordi 5.65 peale viinud Kompus jäi kahe grupi peale 16. kohale. Oleks ta varasematel kõrgustel kindlam olnuks, võinuks piisata ka tulemusest 5.45, sest sellega sai samuti kolm sportlast edasi.

"Väga nukker, väga nukker. See ei ole aktsepteeritav mitte kuskilt otsast. Pean tõdema, et sain sektoris aru, et vastupidavust ei ole piisavalt," lausus Kompus ERR-ile. "Soojenduskatsed kestsime ära ja võistlushüpetel hakkas lagunema.

"Paar korda vajus jalg päris korralikult läbi. Aga vabandusi ei ole. Tulin siia ja ütlesin, et olen valmis võistlema. Läks seekord nii. Suurvõistluste õnne veel ei ole. Aga kripeldama jääb väga kõvasti, sest 5.60-ga finaali saada on kingitus. Aga seda kingitust ma vastu ei võtnud."

Mida saanuks paremini teha? "Kohe ära teha kõik asjad! Mitte jätta algkõrgust kolmandale katsele. Hüpata teine kõrgus esimesel katsel, mitte teisel - muidu jääd esimesena finaalist välja nagu praegu oli. Või ma ei ole kindel ka tegelt... Aga ütleme nii, et tegelikult peaks rohkem trenni tegema, aga mul oli vigastus ja ma ei saanud teha. Ma olen õnnelik, et ma siia tulin, aga rahul ei ole kindlasti."

"Tingimused olid päris jõhkrad," jätkas teivashüppaja. "Palav päikse käes. Minu grupi pool ei katnud varjud pead ära. Olid seal lageda taeva all. Aga tuul oli vähemalt tagant. Mulle tundus, et meie sektoris oli rohkem tagant kui teistel."

"Mis ma kaasa võtan? Kogemus on äge kindlasti. Praegu on raske mingeid häid asju välja mõelda. Muidugi tore, et selline võimalus oli ja nagu mulle sektoris ka öeldi - ma sain ka Mondoga [Armand Duplantis - ERR] juttu rääkida - ole õnnelik, et siin üldse oled. Küll minu päev ka tuleb. Aga eks me näe."

Tagasi kodumaale ta ei jõuagi. "Ma lendan esmaspäeval Kentucky ülikooli ja hakkan seal õppima. Alustan uut lehekülge oma elus. Eks ole näha. Loodan, et saan seal asjad paremini klappima ja eks siis ole näha. Omalt poolt ütlesid treenerid kõike, mida teha. Mina ise ei teinud. Ma arvan, et USA-s saab võtta korra käigu välja ja hakata lihvima kõiki väikseid asju."

Siiski läks Kompusel paremini kui teisel eestlasel Henri April, kes äsja võitis kuni 20-aastaste MM-il hõbeda. Ookeani taga sealjuures suurepärase isikliku rekordi 5.75 püstitanud noormees ei saanud kolmel korral jagu algkõrgusest 5.25.

"Kuidagi energiat ei olnud täna üldse," vangutas ta pead. "Proovikatsetel sain ühe normaalse hüppe ja see jäi ka ainsaks. Ma kurb ei ole, natuke pettunud võib-olla lihtsalt. Aga au oli selliste meestega võistelda. Nautisin sajaga."

"Eile oli üllatavalt okei, aga täna öösel ei maganud hästi ja hommikul oli juba selline uimane tunne. Polnud midagi teha."

Apri üllatas, et ala suurnimed Duplantis ja Sondre Guttormsen teadsid tema tegusid. "Suhtlesin küll Mondo ja Sondrega. Rääkisin juttu ja soovisid mulle õnne U-20 medali puhul. Väga uskumatu kogemus selles suhtes."

Kuidas nüüd edasi? "Kõigepealt tahaks natuke puhata. Olen sellest pikast ja edukast hooajast päris väsinud. Sügisest treenime samamoodi Erkiga [Erki Nool - ERR], veebruaris teen kaitseväe ära ja pärast seda lähen seitsme maa ja mere taha."