Jacquelin võitis tänavustel olümpiamängudel jälitussõidus pronksmedali ning krooniti Prantsusmaa meeskonnaga teatesõidu olümpiavõitjaks. Juba vahetult pärast hooaja lõppu otsustas ta aga pühenduda lapsepõlveunistusele ning proovida kätt profijalgratturina Decathlon CMA CGM-i süsteemis.

"Lõppkokkuvõttes tunnen end nagu puhkusel – tõeliselt, tõeliselt raskel puhkusel," kirjeldas Jacquelin oma uut elu.

Treeningmahud on olnud muljetavaldavad. Ühel juunikuu päeval väntas Jacquelin 190 kilomeetrit, kogudes ligi 4500 tõusumeetrit ja veetes sadulas seitse ja pool tundi. Sellise treeningu järel kulus tal enda hinnangul üle 6500 kalori, mistõttu tuli õhtul korralikult energiavarusid täiendada.

"Põletasin üle 6500 kalori ning koos tavapärase päevakuluga oleks mul vaja taastumiseks ligi 9000 kalorit," rääkis ta. Menüüsse kuulusid muu hulgas suur ports kaerahelbeid, pasta, võileivad, Coca-Cola ning tema sõnul ilmselt ka paar pitsat hiljem õhtul.

Suurest söömisest hoolimata on Jacquelin hoopis kergem kui laskesuusatajana.

"Laskesuusatamises kaalusin umbes 80,5 kilogrammi, nüüd kaalun 77,5. Jalgratturina põletan lihtsalt palju rohkem kaloreid," selgitas ta.

Seejuures tuli tal uus ala omaks võtta pärast ebameeldivat tagasilööki. Vaid kuu aega tagasi murdis ta treeningul märjal ja õlisel teel kukkudes rangluu, kuid taastumine kulges kiiresti.

"Ma ei tunne seda üldse, kui olen ratta seljas," kinnitas prantslane.

Kuigi rattatreeningud on füüsiliselt äärmiselt rasked, tunnistab Jacquelin, et vaimselt on uus ala tema jaoks märksa lihtsam kui laskesuusatamine.

"Laskesuusatamises võid olla suurepärases vormis, aga kui lased halvasti, kulutad tohutult energiat sellele, et aru saada, mis valesti läks ja kuidas paremaks saada. Jalgrattasõidus sõltub kõik minu tempost ja võimsusest. See pole vaimselt nii raske kui laskmine," rääkis ta.

Suurim proovikivi seisab siiski alles ees. Jacquelin pole rattavõistlustel osalenud juba 14 aastat ning tunnistab, et ei tea veel, kuidas ta profipelotoni tempoga toime tuleb.

"Ma saan kontrollida oma treeninguid, taastumist, toitumist ja und, aga keegi ei tea, kuidas ma võistlusolukorras reageerin. See ongi praegu suurim väljakutse. Loodan, et olen augustiks valmis."

Prantslane rääkis avameelselt ka sellest, kuidas ta leidis alles tänavusel olümpiahooajal uuesti rõõmu laskesuusatamisest. Tema sõnul oli ta aastaid liiga keskendunud täiuslikkusele ning kartis ebaõnnestumist rohkem kui nautis võistlemist.

"Nii mitu korda olin ma rohkem mures kaotamise pärast kui selle pärast, et poodiumile jõuda," tunnistas ta.

Milano Cortina olümpial tundis ta aga taas, et võistleb iseendana. Eriti palju tähendas talle pärast jälitussõitu saadud tunnustus laskesuusatamise legendilt Ole Einar Bjørndalen.

"Olin tõeliselt üllatunud, kui Ole Einar tuli minu juurde ja ütles: "Palju õnne, austus." See aitas mul hooaja lõpus palju rahulikum olla."

Individuaalne olümpiapronks on Jacquelini sõnul üks olulisemaid saavutusi tema karjääris just seetõttu, et ta võitis selle omal moel.

"Olen uhke, et saan öelda – see on minu medal. Ma kontrollisin ise oma saatust. Julgesin algusest lõpuni ning isegi kui eksisin viimases tiirus kaks korda, oli see osa mängust."

Kuigi Jacquelin ei välista naasmist laskesuusatamisse ja soovib võimaluse korral jõuda ka 2030. aasta taliolümpiale Prantsuse Alpides, keskendub ta praegu täielikult rattaspordile. Ees ootab kolm nädalat kõrgmäestikulaagrit koos Vuelta koosseisu ratturitega, mille järel otsustatakse, kas tema ratturikarjäär saab jätkuda järgmisel tasemel.

Praegu naudib ta aga eelkõige võimalust teha midagi, millest unistas juba lapsena.

"Tunnen end nagu laps kommipoes. On suur rõõm olla sada protsenti professionaalne rattur ning mul on treeningutel sama motivatsioon nagu 20-aastaselt," ütles Jacquelin.