Endrekson näeb neljapaadis perspektiivi: tuleb lihtsalt tugevamini tõugata
Eesti paarisaeruline neljapaat (Uku Siim Timmusk, Nikita Žoglo, Johann Poolak, Mikhail Kushteyn) tuli Luzerni maailmakarikaetapil viiendaks.
A-finaali pääsenud Eesti paat alustas seal hoogsalt ja oli poolel maal teisel kohal. Veel 500 meetrit enne lõppu hoiti kolmandat positsiooni, aga distantsi viimasel veerandil jagus konkurentidel rammu enam.
MK-etapi võitis Suurbritannia (5.54,92), kelle kannul lõpetasid Holland (5.55,66), Saksamaa (5.56,69) ja neutraalse lipu all sõudnud paatkond (5.56,92). Eestlaste (6.02,68) seljataha jäi üksnes Austraalia (6.10,49).
Eesti koondise peatreener Tõnu Endrekson näeb paadi arengul perspektiivi ning tõenäoliselt osaletakse selle koosseisu ja paigutusega ka hooaja kõige tähtsamatel jõuproovidel.
Milline see nädalavahetus Eesti sõudmises sinu kui peatreeneri jaoks oli?
Kahtlemata nimetame seda ikkagi edukaks nädalavahetuseks.
Kas mingil määral võtaksid selle kokku kui teatud üllatusena või ootasid sa meie neljapaadilt nii head tulemust?
Üllatus oli võib-olla selles kontekstis kõige rohkem, et oli kolm sõitu - suudetakse ühtlast taset... ei ole kõikumist, et üks sõit tuleb välja ja teine ei tule. Esimene-teine sõit sai analüüsitud sõite ja finaalile mindi vastu strateegiaga, et see - konservatiivsemalt alustada - on äraproovitud variant. Selleks, et konkurentsis püsida, teeme julgema alguse ja eks näis, kaua kestame. Ja selle vastuse nii-öelda saime.
See oli päris selgelt nähtav, kui erinevalt moodi sõitudele lähenesite. Tahtsin ka küsida, kas paatkonna jaoks on juba teada, milline sõidudünaamika võiks sobida kõige paremini, kui poolfinaalis oli algus aeglasem, seal tulite heasse mängu distantsi teise poolega. Finaalis proovisite asja teistmoodi lahendada. Mis on selle paatkonna jaoks praegu kõige ratsionaalsem taktika?
Lõpuks on ikka see finaalitaktika. Kui tahad osaleda medalimängus, siis pead alguses ka konkurentsis sees olema. Jah, me võime ka sõita tõusvas joones, aga see eeldab seda, et tuhandes hakkab võistlus pihta ja juba seal tuleb väga julgelt minna. Tehniliselt meeskond kestis. Aga lihtne valem - rohkem jõudu, rohkem vatte. See on tehtav.
Mismoodi on paat hooaja käigus tehnilise poole pealt edasi liikunud?
Algus oligi üsna keeruline, kui Kushteyn läks eestsõudja rolli - kuidas meeskond tema järgi kohaneb? Esialgu olid üles-alla, väga ebastabiilne. Et võib-olla peaks tegema vahetust, proovima. Aeg näitas, et enda mobiliseerumine, keskendumine... meeskonnas on neli silindrit, mis peavad koos töötama. Tähelepanu-tähelepanu-tähelepanu säilitamine. Iga tõmme. Tunnetus.
Eesti sõudmise headest aegadest mäletame, et Andrei Jämsä, kes oli paatkonna kõige lühem mees, pandi ikkagi number ühe positsioonile. Kuidas see sõudmises üldse on? Kui palju seda tehakse, et eessõudja on paatkonnas füüsiliselt see mees, kelle gabariidid on kõige väiksemad?
Meie näitajad on üsna erinevad ja sa proovid kasutada ära iga mehe maksimaalse kasuteguri seal paadis. Kui mõelda, et panna Johann ette. Või Nikita. Või Uku. Või Mikhaili. Aga sisetunne oli see, et ei paneks teda sinna. Prooviks pigem panna ta eessõudja rolli ja mootoriruumis oleks pigem Johann ja Nikita. Uku on hea tunnetusega ühepaadilt - et esialgu prooviks nii, et ta on number ühe peal tasakaalustav. Igal mehel on seal väga tähtis roll oma kohal.
Kui nendest neljast mehest veel rääkida, siis kolm nime on ikkagi rohkem tuttavad. Nikita Žoglo on spordisõbrale tegelikult päris uus nimi. Kuidas tema areng on olnud?
Eestis võib-olla jah, aga ta on lõpetanud Cambridge'i ülikooli. Siin on ta praegu doktorantuuris. Ta sõudis Cambridge'i ülikooli teises koosseisus. Oxford - Cambridge'i legendaarne võistlus - põhimõtteliselt treenis ta nendega koos. Treenimine ei ole tema jaoks võõras, lihtsalt üksikaer nüüd paarisaeruks. Ta on teinud sel aastal väga suure edasimineku. Kui sügisel alustasime, mina nägin teda ergomeetri peal. Mulle meeldis tema tõmbedünaamika, pikkuse ja massi ärakasutamine. See andis mulle sellise tunde, et kui saan ta vee peal ka liikuma... kevadel ta järk-järgult paranes. Zagrebis oli esimene võistlus ja seal ta näitas ühepaadil päris head minekut ka tehnilise poole pealt. Pigem ütleks, et treeningdünaamika jäi alla võistlusdünaamikale. See oli minu jaoks hea üllatus.
Kuidas neljapaadi teekond edasi läheb? Siin vist küsimust ei ole, et selle koosseisu ja ilmselt ka selle asetusega selle hooaja tähtsamatele võistlustele lähete ka?
Jaa, momendil küll. Ei ole plaanis mingeid muudatusi. Kui näeme arenguperspektiivi, siis tuleb need võimalused kõik ära kasutada. Euroopa meistrivõistlused on tulemas juuli lõpus ja augusti lõpus algavad juba maailmameistrivõistlused. Hakkame nendeks valmistuma.
Kui võtta ette suur pilt, siis polegi hirmus palju enam järgmiste suveolümpiamängudeni. Kuidas üldine seis praegu maailma sõudmises neljapaatide konkurentsis sulle paistab?
Ühtlaselt tihe on ta jah. Meil on vaja selles pundis püsida. Siin on vaja paar sekundit, isegi rohkem juurde hammustada, et olla medalimängus. Maailmakarikas annab hea tagasiside enda arengu kohta. Üldiselt Luzern on selline, kus saab natukenegi mingeid järeldusi juba teha. Tavaliselt esimene-teine maailmakarikaetapp ei pruugi väga head tagasisidet anda. Me näeme neid kohti, kus on puudusi ja nagu ütlesin - võimsust. Väga lihtne, sõudmine on jalgadega tõukamine. Tuleb lihtsalt tugevamini tõugata.
Toimetaja: Siim Boikov


























